,,Miriam,, 34

Hommikul vara ärkasin ta kõrval, panin riidesse, võtsin laua pealt oma autovõmed ning sõitsin linna teise otsa.
Koputasin uksele, see avanes ning vastu vahtis mu peegelpilt, kelle lauba suunas ma püstolitoru suunasin. Nicole vaatas mind oma suurte siniste silmadega ning ütles vihaselt:,, Ma olen üksi.,,
,,See ei loe.,, vastasin ja läksin teise tuppa, võtsin kõik oma asjad, mis mul oli kogunenud selle väikese ajaga, mil ma Nicole korteris elasin. Kui ma koridori tagasi läksin, seisis Nicole ikka sama koha peal ning vaatas mind kivistunult.
,,Ma ei tee mitte midagi halba,, ütlesin talle ja naeratasin.
,,Püstoliga võõra inimese korteris ringi käimine on halb,, vastas ta vihaselt ja pani käed risti.
,,Sa ei ole võõras inimene, sa oled mu kaksik. I d e n t n e kaksik,, laususin, naeratasin taas ning kõndisin toast välja.
,,Ma ütlen Tomile, et sa käisid siin,,
,,Sa võid Tomile kõike rääkida, kui tahad.,,

,,Miriam,, 33

,,Tule sisse.,, mind võttis naeratades vastu Jonathan. Teda oli armas vaadata, kuna ma polnud teda veel lühikestes pükstes, ilma särgita ja paljajalu näinud. Kõigele lisaks oli ta väga unine.
,,Aitähh.,, vastasin lühidalt ja astusin sisse ta suurde ja ilusasse korterisse.
,,Mis oli, et sa nii hilja siia tulid? Küsis Jonathan silmi pühkides ja diivanile istudes. Ma istusin ka ja hakkasin rääkima:,, Asi on väga keeruline, Jonathan,, vaatasin talle altkulmu otsa ja jätkasin:,, Sa tead Nicolet. Ma tean, et sa tead.,,
Jonathan muutus närviliseks ja vastas:,, Eeei, kes on Nicole?,,
,,Ära valeta mulle palun. Ma tean väga hästi, et sa tead, et ta on mu kaksik. Ta vahetas minuga kohad, seda tead sa ka. Ja sina tahtsid olla mu sõber, et Josephi paremini tappa saaks.,, läksin närvi, väga närvi.
,,Oota nüüd. Ma tean, et sa ei pruugi mind uskuda, aga ma olen kogu aeg sinu poolt olnud.,,
,,Aga mis see pargis siis tähendas? ‘’Nicole kallis, kuna me Josephi kõrvaldame?’’ , sa teadsid, et see mina olen ju.,,
,,EIII TEADNUD!,, Karjus ta mu peale, tõusis püsti ja hakkas toas ringi kõndima.
,,Ma ei tea mitte midagi. Ma olen samasuguses seisundis nagu sina. TÄPSELT SAMASUGUSES!,,
,,Mis moodi?,,
,,Seda moodi, et ma olin ka Tomi alluv, Miriam. Nicole on Tomi sõber ja nad teadsid koguaeg, et sina oled Nicole kaksik. Nicole pole mingi kirjanik, vaid lihtsalt üks mõrvar.,, Ma vaatasin talle tummalt otsa, ega osanud midagi öelda. Ma ei teadnud kas mind veetakse jälle mingisse keerisesse või oli see tõsi.
,,Sa räägid tõtt?,,
,,Loomulikult. Ja ma arvan, et me peame nüüd koos hakkama saama.,,
,,Jajah, loomulikult...Joseph ei tohi ohus olla, kuigi ma ei tea temast midagi ju.,, toetasin vastu diivani seljatuge ja ohkasin.
,,Küll me teada saame, usu mind, ma osan seda juba. Ma elasin Nicolega koos. Ma ei teadnud, et tema on mõrvar ja ta ei teadnud, et mina olen Tomi alluv. Üks päev tuli kõik välja ja meie elu keerati pahupidi. Edasi olid mu nö bossid Tom ja Nicole, sest tuli välja, et nad olid juba ammu armukesed olnud. Kaks kuud ei teadnud ma nendest midagi, ma läksin tööle vanglasse, kus ma sind nägin. Ma arvasin et, sa oled Nicole ja mul oli nii hea meel, et ta vanglas on. Hullumajja tulin ma sind vaatama, et teada saada, kui halvas seisundis Nicole ikka on. Miriami nimega oli lood sedasi, et ma arvasin et sa oled oma nime muutnud.,,
,,Sa tegid mulle abieluettepaneku.,,
,,See oli nimelt...Nicolele. Kogu see aeg, kui ma sind tean...ei teagi ma tegelikult SIND. Sa olid mu jaoks Nicole.,, Jonathan istus mu kõrvale. Mul hakkas kahju ja kallistasin teda. Ja nii me seal siis istusime, kaks vaest ohvrit, käed teineteise ümber ja peas kuhjaga segaseid mõtteid.

,,Miriam,, 32

140 km/h...150km/h, rahu Miriam...Rahu! Püüdsin jääda normaalseks ja stabiilse seisundiga inimeseks, aga see ei tulnud mul hästi välja. Jalg muudkui vajus gaasipedaali peale ja mõtted muutusid sogasemaks, kuni ma nägin lähenemas kiirrestorani. Keerasin parkalsse kihutades sisse, pidurdasin äkki ning jäin, pea vastu rooli, istuma.
Ma olin jälle midagi teinud. Ma istun jälle närvitsedes ning ei tea, mis edasi saama hakkab. Järgmise poole tunni jooksul olin ära käinud ka seal restoranis, mis osutus McDonalds’iks. Mu järgmiseks peatuseks pidi olema koht, kus ma saan enda auto ümber vahetada, et Tom ja teised mind ära ei tunneks. Kõigepealt sõitsin lähedal oleva metsa äärde, võtsin pagasiruumist kõik püstolid ja muud kahtlust tekitavad esemed, viskasin need maha ja sõitsin minema. Siis otsisin kohta, kust saab autot vahetada...selle leidsin ma paari tunni pärast kesklinnast. Oma Audi vastu sain ilusa Mercedese, millega olin sama kiirelt läinud, nagu Audiga olin tulnud.
Kopp kopp kopp
,,Kes on??,,
,,Mina, Miriam.,,

,,Miriam,, 31

,,Kurat, kell on veel 21.00. Ma ei viitsi siin istuda enam. Kolm tundi juba. Lähme kuskile kohvikusse.,, ütles Tom äkitselt, purustades meie väikese vaikusepausi, mis pärast mõtetuid teemasi tekkis.
,,Jah, see on hea mõte.,, vastasin ja läksin autost välja. Me kõndisime edasi ühele väiksele tänavale, kus iga väikese aja tagant uus kohvik meie ette ilmus.
Istusime ühte ja Tom lausus:,, Üks kohvi ja roheline tee.,,
,,Roheline tee? Sa ei joo ju rohelist teed.,, ütlesin talle.
,,Nicole, sina ei joo ju kohvi.,, vastas ta imestunult. Ahh kurat jah, ma olen Nicole ju! Ma olen Nicole! Tambi see endale peaajju sisse, Miriam! Sa oled nüüd Nicole!
,,Jajah, roheline tee mulle palun.,, ütlesin ettekandjale ja naeratasin Tomile. Edasi istusime ja rääkisime igasugustest lihtsatest asjadest, aeg muutkui jooksis, väljas läks pimedaks ja meie Tomiga rääkisime aina edasi.
,,Kuule, kell on juba pool kaksteist. Lähme tagasi.,, ütles Tom kella vaadates.
,,Jah. On aeg.,, Ma ei suutnud uskuda, et ma varastan enda kaksiku...kaksiku? Kas Tom ja teised ei märka meie sarnasust? Kas Tom ei märganud kohe, et Nicole on minu moodi?
,,Tule, läheme maja taha, seal ootab George juba meestega.,, ütles Tom, kui olime hullumaja parkalsse end ilusasti ära parkinud. Hiilisime vaikselt teiste juurde ja asusime asja kallale.
,,Tulge siia!,, sosistas mehe hääl kusagil põõsastes. Tom jooksis kohe hääle poole ja vedas mind kaasa. See oli George, kes oli viie mehega põõsa taga olevas kaubikus. Kuidas ta meid nägi?
,,On kõik valmis?,, küsis Tom.
,,KÕIK on valmis.,,,,Olgu, minge. Me ootame siin Nicolega.,, vastas Tom ja naeratas mulle. Kergendus! Ma ei peagi sisse minema. Kuigi ma pean põgenema, sest nad saavad sarnasusest kohe aru kui me kõrvuti oleme. Põgene Miriam! KOHE!
,,Tom? Ma käin korra auto juures, mu telefon jäi sinna.,, ütlesin talle ja lootsin, et ta ainult kaasa ei tule.
,,Jah, mine mine. Näe võta võtmed,, vastas ja viskas mulle auto võtmed. Ta viskab mulle sülle võimaluse minema põgeneda. Milline mees!

,,Miriam,, 30

Ma tahtsin vägagi teada, millise ime moodi me minu ära tapame. See tundus naljakas ja natuke jube. Jälle oli see hetk, kus ma ei osanud midagi teha ega öelda. Pigem peidan end voodi alla ja ei tule sealt enam tagasi. Aga elu tahtis elamist, nagu ma aru olin saanud ja ma pidin tegutsema.
,,Tom! Tom! Tee uks lahti!,, karjusin ta ukse taga viis minutit enne kui ta oma pilves kere ukse juurde vedas.
,,Mida?,, küsis Tom silmi vaevaga lahti hoides.
,,Vaata, mul on kiire...pane ennast riidesse ja lähme kõrvaldame Miriami!,,
,,Mis...miks sul nii kiire on?,,
,,Ma tahan selle ruttu ära teha. Mida varem, seda parem.,,
,,Oot oot, kõigepealt, Nicole, peame me teada saama, millises hullumajas ta on. Teiseks peame teadma, kuna ta väljas käib ja kolmandaks peame me ta kuidagi sealt välja saama. Ja sellega läheb aega.,,
,,Ma tean millises hullumajas ta on ja kuna ta väljas käib. Välja sealt saab ta öösel, mul on hullumaja kaart ja võti.,,
,,Mida? Kust sa seda tead ja need said?,, küsis Tom, kulm kortsus ja väga huvitatult.
,,See ei ole oluline.,, vastasin ülbelt.,,Mine pane nüüd riidesse.,,
Viie minuti pärast kõndisime Tomiga trepikojast alla, auto juurde. Ta kasutas seda sama lõhna mis aastaid tagasi, kui me veel koos olime. Istusime autosse: mina juhtisin, Tom istus mul kõrval. Ma ei suutnud uskuda, et ma olen jälle üks mõrvar ja nüüd teen ma vabatahtlikult koostööd Tomiga. Mul oli suur tahtmine ennast ise ära tappa. Seal samas.
,,Käime Georgei juurest läbi.,, Lausus Tom, lämmatades pika vaikuse.
,,Miks?,,
,,Temalt saab lisavarustust. Nicole, meil on kõike mida vaja, isegi infrapunakiirte prillid.,, ütles Tom muiates.
,,Lokitangid ka?,,
George elas linnast väljas väikeses majakeses, mille ees oli viis uhket autot. George kõndis meie juurde sigarett ees ja naerdes.
,,Noo, lähete lõbutsema?,,
,,Loomulikult,, vastas Tom ja võttis vastu sigareti mis George talle pakkus.
,,Tere George,, ütlesin sõbralikult muiates ja autost välja astudes.
,,Mm, tere tere Nicole. Ei ole ammu näinud. Sa Miriami juures oled käinud?,,
,,Olen,, vastasin talle ja toetasin ennast vastu autot. Tom ja George jälgisid mõlemad mind, kuid kui ma neile küsivalt otsa vaatasin, jätkasid nad oma juttu.
,,Meil on vaja ‘’õiget staffi’’.,, ütles Tom Georgile, puhudes välja sigaretist imetud tossu.
,,Ma arvasingi. Mul ei ole küll palju aega...aga tulge kaasa.,, George juhatas meid garaažini, avas seal oleva ukse ja me läksime sisse. Tuled läksid ise põlema ja meie ees oli kümneid relvi, erineva välimuse ja erineva suurusega. Tom võttis sealt paar tükki ja andis ühe mulle. Siis läksime teise ruumi, kus oli prille, mütse, nööre, vedelikke ja igasuguseid muid huvitavaid asju. Tom korjas endale kotti palju kraami ja me läksime tagasi välja.
,,Olgu, edu teile! Öösel näeme.,, ütles George ja läks majja.
,,Nii, vii meid hullumajja.,, ütles Tom, pani asjad pagasnikusse ja istus minu kõrvale.
,,Pane vöö ka peale, kui me vahele jääme, hakatakse meie tausta ka uurima ja siis tuleb järjekordne jama.,, Mina panin turvavöö peale, vaatasin talle vihaselt otsa ja ütlesin:,, Jah, ega ma viie aastane ei ole.,, Siis sättisin väiksemat sorti püstoli endale suka vahele. Ilusti, et seeliku alt seda näha poleks, see sealt ära ei kukuks ja endal ka mugav oleks. Järgmisel hetkel kihutasime juba kiirteel, mis viis hullumajja.
,,Kuidas sa tead kus see asub?,,
,,Ma käisin seal kirjanikuna. Küsitlesin hulle, et kuidas nad elavad jne. Siis sattusin ka Miriami juurde. Ma tean täpselt mis palatis ta on.,,
,,Olgu.,, Hullumaja parklasse jõudes vaatasime kella ja istusime lihtsalt autos, sest abivägi saabus ja tegevus toimus keskööl.

,,Miriam,, 29

Tahtsin tol hetkel Jonathanile midagi jubedat näkku ropendada, teda lüüa ja karjuda, et ma olen Miriam!...
Jäin aga rahulikuks ning vastasin Nicolelikult:,,Kuna? Miks me peame ta üldse kõrvaldama?,, Ei ole vahet, et ma pean mängima Nicolet, ma pean ikkagi igat deitaili teadma. Eriti kui juttu on mu poja tapmises.
,,Nicole? Mis juhtunud on? Sulle ju meeldis see mõte ja praegu on ideaalne aeg, kuna Miriamit ei ole, Tom on valmis ja mina ka. Aga sina?,, Issand jumal, ma tahtsin surra.
,,Jah, aga põhimõtteliselt ei mõista ma Tomi, tema ju on Josephi isa. Ja miks mitte kõrvaldada hoopis Miriam?,, mul ei olnud tol hetkel midagi muud paremat välja pakkuda.
,,Ei.,, oli tema konkreetne ja kuiv vastus.
,,Miks?,, oli minu kuiv ja terav küsimus tema kuivale ja konkreetsele vastusele.
,,Sest... me ei saa seda teha...,, ta vaatas tõsiselt oma jalge ette.
,,Kui sa ei saa tappa Miriamit, siis ka mitte Josephit.,, Jonathan vaatas mulle otsa, siis kuhugile kaugusesse ja ütles siis:,,Jah, ma ei saa seda teha. Ma lähen räägin Tomiga.,,
Ta tõusis püsti ja oli kadunud sama kähku nagu tulnudki.
Jälle on küsimused ja mitte ühtegi vastust. Ja elu ON keeruline. Nicole teab Tomi, Jonathani. Jonathan teab neid, George töötas koos Nicolega. Miks? Kuidas?
Jalutasin koju tagasi, maja ukse ees ootas mind mu vana tuttav, vihavaenlane, viimane inimene keda ma veel näha tahtsin: Tom.
,,Nicole! Mida sa ajad siin Jonathanile?,, küsis ta alguses kurja kuid lõpus tavalise ja sõbraliku häälega.
,,See on ju kõige õigem, sest ma arvan, et Jonathanil on Miriami vastu midagi.,, abieluettepanek, abieluettepanek.
,,Tunded?,, küsis Tom segaduses.
,,Tunded, Tom! Armastus! Halloo!,,
,, No see ei saa küll tõsi olla,, naeris Tom autovõtmeid keerutades.
,,Miks ei saa? Tema ju ei taha Miriamit tappa. Ta ise ütles mulle seda,, ma olen nii Nicole kui veel olla saab ja see hirmutab.
,,See veel puudus. Ma tahan Josephi tappa, saad sa aru.,, ütles Tom.
,,Miks on sul vaja keegi tappa? Sa oled ju nagunii juba telekas kuulus oma narkoasjaga.,, puristasin segaselt sõnu suust välja ja tahtsin ruttu tuppa minna, uks lukku keerata, voodisse peitu pugeda ja mitte kunagi enam sealt välja tulla. Sest elu on keeruline ja ma kardan seda.
,,Ta on Miriami poeg...ja ta ei meeldi mulle.,,
,,Ta on SINU poeg ka!,,
,,See ei loe. Miriam ei saa nagunii asjast teada, minul on asjast ükskõik ja teisi see ei puutu.,,
,,Josephil on perekond. PEREKOND! Naine, laps. Tal on oma elu ja tema ei tea asjadest, mis oli sinu ja Miriami vahel.,, karjusin Tomi peale ja tahtsin nutta.
,,Kus sina Josephist tead?,, oli Tom nüüd huvitatud.
,,See ei loe.,, ütlesin talle vinguva häälega.
,,Olgu olgu, see selleks. Me ei tapa Josephit...me tapame Miriami!,,

,,Miriam,, 28

,,Piiks. Nicole siin, ma ei ole hetkel kodus, jäta teade. Piiks. ,,Nicole? Palun vasta telefonile. Ma olen sind juba kolm päeva tahtnud kätte saada...sa pead tööle ilmuma. Statistika on tegemata ning George vallandati eile, kuna avastati, et ta oli olnud aastaid tagasi kuulsa narkovedaja Tom millegi, ma perekonnanime ei mäleta, käsilane. Igatahes... kurat küll VÕTA TELEFON VASTU!,,
Elu on keeruline, ebaõiglane, tobe, imelik, segane, õnnetu, raske. Ja loomulikult on kõigel põhjus. Ka sellel on põhjus, miks ma telefonile ei vastanud. Ma ei ole Nicole! Ma ei oska rääkida nagu Nicole ja ma ei oska seda tööd, mida Nicole. Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Kas väljasaamine oli tähtsam, kui see mida ma teen, kui välja saan? Jälle on palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.
On hommik, vihma kallab õues ja mina ärkan Nicole voodis...Vabana. Lähen hommikumantlis kööki, teen kohvi, lähen rõdu peale, istun toolile ja joon vihma käes kohvi. Pealtvaatajale võib see tunduda veider, aga õnneks on vihma-sajab-nagu-jumal-kallaks-ämbriga ilm ja ükski normaalne inimene ei vahi, kuidas üks ebanormaalne inimene sellise vihma-sajab-nagu-jumal-kallaks-ämbriga ilmaga rõdul istub ja kohvi joob. Mida ma räägin?
Ma olen läbimärg, George töötas koos Nicolega, Nicole on hullumajas ja Joseph? Mida ta teeb? Aitab küsimustest, läheme reaalsusesse tagasi ja kuivatame end ära.
Pärast vihmast hommikupoolikut käisin ma ümbruses ja avastasin, et palju ei olegi muutunud. Teed on samasugused, ainult paar maja ja poodi on juures. Peale pikka jalutuskäiku mõtlesin, et mul ei ole peret. Mul ei ole sõpru. Mul ei ole õiget kodu, ega ka tööd. Ma olen ilma kõigeta.Ma pean tegema oma kaotatud aja tagasi. Ja enesehaletsemine ei aita, loogiliselt võttes.
Kuna ma olen Nicole kaksik, läksin ma kirjanikuna vanglasse, nagu Nicole läks hullumajja. Kohtasin tuttava näoga proua Frogi, kes mind kui kirjanikku, sisse lasi ja mind kui Miriamit õnneks ära ei tundnud. Kõik oli tuttav. Värvid olid tuttavad, lõhn oli tuttav ja inimesed olid tuttavad. Ma esitlesin end kui Nicole Williamsit, kirjanikku kes läks vanglasse sellepärast, et tahab vanglaelust loo kirjutada. Arukas. Ma küsitlesin Kimi ja Amyt, kellega ma olin koos vanglas istunud. Nad ei tundnud mind ära ja ma ei tahtnudki, et nad mind ära tunneks.
,,Tere.,, ütles kellegi äkiline hääl mu selja taga. Ümber pöörates nägin, et see oli Mahkielija. Mida ta siin teeb?
,,Tere!,, vastasin talle Nicolelikult.
,,Mis sa, Miriam siin teed?,, küsis ta kulmu kortustades.
,,Miriam? Ma olen Nicole Williams, kirjanik.,, esitlesin end temaga kätt surudes. Mul oli halb olla ja ma tahtsin sealt minema minna.
,,Nicole Williams? Olgu, igatahes teatke, et teil on kaksik nimega Miriam Turner. Te kirjutate vanglaelust?,,
,,Jah. Kuidas te kommenteerite?,, küsisin maailma halvima küsimuse, mida on üldse võimalik vangi käest küsida.
,,LASKE MIND VÄLJA SIIT!,, hõikas Mahki üle suure koridori mulle otsa vaadates: ,,Niimoodi kommenteerin.,,
Viieteist minuti pärast olin vanglast väljas. Istusin pargipingi peale ja vaatasin järvel ujuvat luigepaari. Äkki ilmus kusagilt välja Jonathan, kes mu kõrvale istus ja ütles:,, Nicole kallis, kuidas sa mu küsimuse peale siis vastad?,,
,,Kuidas ma vastan?,, küsisin mina ehmunult, imestunult ja segaduses Jonathanilt. Nicole KALLIS?
,,No jah, ma ju küsisin, et kuna me Miriami poja Josehi kõrvaldame, Tom ütles, et tema on valmis.,,

,,Miriam,, 27

,,Oota Miriam, enne kui sa lähed... võtmed on käekoti sisemise luku taga.,,
,,Okei. Ma ei tea kui valmis ma olen...,,
,,Sa oled väga valmis, sa harjud sellega ära.,,
,,Olgu, edu sulle Nicole.,,
,,Sulle ka Miriam.,,
Ma väljusin palatist vaikselt ja hiilides. Poole koridori peal avastasin, et mul ei ole vaja seda teha, kuna olen ju Nicole. Edasi läksin juba rutem, kuni jõudsin välja. Ma olin väljas...õues...vabaduses. Hingasin vabaduse õhku ja läksin Nicole juhenduse järgi auto juurde.
,,Ta on rikas.,, Avastasin kui vaatasin ta musta Mercedest. Istusin autosse ettevaatlikult ja õnnelikult. Võtsin roolist kinni ja hakkasin vaikselt naerma. ,,Ma olen tagasi.,, Käivitasin mootori ja sõitsin Nicole korterisse. Aadress paberil oli väga tuttav ja kui ma kohale jõudsin, nägin et see on see sama kortermaja kus elas mu teine õde Margaret. Tegelikult ma ei saanudki enam kindel olla, kas ta oli ikka mu õde. Igatahes elan ma nüüd samas majas. Möödusin vaikselt majahoidjast, proua Mauersmithist, läksin liftiga üles viiendale korrusele. Korter oli väga ilus. Uksest avanes vaade elutuppa, mis ei olnud küll suur, teiselpool oli köögiosa, edasi läks uks magamistuppa ja vannituppa. Korter tundus küll väike, kuid ta oli ilus ja armas. Elutuba oli koos köögiga ja elutoa osa juures olid suured maast laeni aknad, millest nägi ilusti vastasmaja korterisse. Need hetked ei olnud tõsi. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et ma olen äkki siin, teen mis tahan, käin kus tahan ega pea olema arstide silme all 24/7.

,,Miriam,, 26

Kellegi ära tapmine on praegu küll üks mõtetu mõte. Ma vähemalt arvan nii. Kuigi see on teostatav ja täiesti loogiline, et ma nii teha tahan. Igatahes on sama õhtu kui viidi oma palatisse endine William Shakespeare ehk siis Ashton Kutcher. On Kaks võimalust et ta häält ei tee, number üks: ta magab või number kaks: palati seinad on helikindlad. Kui number kaks, siis on küll tore, sest mul on suur tahtmine praegu lihtsalt karjuda. Karjuda kõik endast välja ja tunda ennast hästi.
Ilm on ilus. Taevas on tumesinine ja tähti täis. Kaugelt paistab majade akendest tulesid, mida jäi järjest vähemaks. Tugitool milles ma olen päev otsa istunud muutub juba ebamugavaks ja und mul ei ole. Kuna ma olen täiesti kindel et Peter enne ust lukku ei pannud, tõusin ma püsti ja läksin katsusin ust. See oli tõepoolest lahti. Kuidas küll Peter mind usaldas?See oli täiesti ajuvaba. Ma panin selga oma hommikumantli ja jalga sussid ning astusin uksest välja. Enne kui ma millegile reageeridagi jõudsin tormas mulle otsa mina ise. See mina oli Nicole, mu kaksik. Tal oli peas ärev nägu ja tõukas mu tagasi palatisse, mille üle ma just rõõmus polnud.
,, Miriam! Mul on suurepärane idee.,,
,, Räägi,,
,, Vahetame üksteist ära.,,
,,Vahetame ära?, Jah, ma istusin kohkunult oma tooli peale ja jäin Nicolet vahtima ja ootama et ta edasi räägiks.
,, Jaaaa, mina olen sina ja sina oled mina. Lihtne ja loogiline. Oled nõus?,,
,,Loomulikult olen. Kohe vahetame ära?,,
,, Jah kohe. Sina elad minu korteris, teed seda tööd mida mina, kannad minu riideid ja sõidad minu autoga.,,
,, Ja sina istud siin hullumajas ja ajad Ashton Kutcheriga juttu?,,
,, Jah, ma tahan teada millist elu elavad hullumajas olevad inimesed. Ma ei saa seda muudmoodi teada.,, Nicole paistis olevad närvis kuid ka väga ärevil ja rõõmus.
,, Olgu ma olen nõus.,, Ma saan ju välja!
,, Nii, ma olen parfüümitehases boss ja ma elan kesklinnas. Ma kirjutan sulle aadressi. Korteris peaksid sa ise kõik üles leidma.,,
,, Jah, ja siin sa lihtsalt tea, et õue saab esimesel korrusel olevatest kollastest ustest. Dr Stump ehk Peter käib vaatamas ja juttu ajamas päevas VÄGA palju ja ole sõber vastaspalatis oleva mehega. Rohte ei pea sa sööma, Peter ei ole kunagi siin kui ma rohtu võtan.,,
,, Jah okei, jätan meelde. Vahetame nüüd riided ja elud.,,

,,Miriam,, 25

,,Ma olen kuulus! MA OLEN ASHTON KUTCHER! MA OLEN KUUUULUS!,, karjus keegi lootusetult koridoris. Läksin vaatama, kes seal on. Kaks suur valgetes kitlites meest, vedamas rabelevat William Shakespearei...kellest äkitselt sai Ashton Kutcher? Kuna koridor oli pikk, karjus ta ka kaua. Oma palati juures jäid nad seisma ja William-Ashton ütles altkulmu veidi irvitades:,, Haa! Eks me kõik ole ühed artistid!,, Käsi plaksutades kõndis ta edasi oma palatisse, talle järgnesid suured mehed ja kaugelt tõttav dr. Stump.
,,Vabandan väga, et teid häiriti,, ütles Stump veidi hingeldades meie kõigi ees, kes võtsid vaevaks vaatama tulla Ashton Kutcheri hullumajja toomist. See vahejuhtum tuli kasuks ma usun. Argipäeva rutiini on selliseid asju vaja. Isegi hullumajas, kus hullud ikka röögivad segaselt. Tema aga ei röökinud midagi segast, vaid selgitas tuimade nägudega meestele, et just tema on Ashton ja et Ashtonit ei viida palatisse. Kuigi ma ei saanud aru, kuhu jäi siis William Shakespeare. Olgu, mees eelistab olla see, kes tahab, mitte see, kes peab.
Ma ei oska enam oma elu elada. Ma ei tea mida ma tegema pean, mida ma mõtlema pean. Kuidas olla, mida rääkida, kuidas rääkida, mida teha. Ma ei oska enam normaalselt elada. Ma ei oska naerda õigete asjade peale. Ma ei taha olla siin enam. Ma ei taha üldse enam midagi. Mitte midagi kui ainult vabadusse minna. Aga mida ma seal teen? Kus ma elan? Mul töökoht ka on? Elu on raske ja siin mõeldes tundub see isegi võimatult raske. Ma olen küll nõus, et las asjad lähevad nii, nagu nad lähevad. See ei kehti aga kõikide asjadega ja ma arvan, et praegu ei sobi see kohe üldse.
,,Ma PEAN...,, ütlesin endale kõva häälega tooli pealt püsti tõustes.
,,tere... Sa pead?,, tuli samal ajal sisse Peter, kes jäi mind küsivalt vaatama. Mina aga ei tahtnud teda enam näha.
,,Kas te võiksite ära minna?,, olin veel rahulik.
,,Su rohud?,, püüdis Peter teha rõõmsat nägu ja klõbistas rohutopsi.
,,Mine ära!,, vastasin ähvardavalt.
,,Rahu Miriam. Kõik on hästi,, Peter pani rohutopsi lauale ja püüdis minust kinni haarata.
,,KAS SA EI SAANUD ARU?,, karjusin, mille peale ta ehmus ja hakkas oma prille kohendama.
,,KOHE!,, karjusin veel ja nägin välja nagu õige hull. See oli ainult halb. Kuigi Peter kuulas ja läks ära. Ma teadsin, et kohe on siin need kaks suurt meest kitlitega ja viivad mu kuhugile tuppa, kus on pehmed seinad. Nagu filmis või mõnes romaanis. Mina aga tahan lihtsalt ära minna ja mitte enam Peterit ega neid tumesiniseid palati seinu näha. Hüppaks aknast alla? Või jookseks koridori peal ringi ja karjuks: HULL MEES AJAB TAGA!, siis jooksed EXITist välja ja kogu lugu? Nende küsimuste peale istusin ma tagasi tugitooli, kust olin enne püsti tõusnud ja minema tahtnud minna. Vajusin mõtteisse ja vahtisin aknast välja. Mu elu on täiesti rikutud ja seda kõike Tomi pärast. Või siis pigem minu, et ma temasse armusin. Ma pean midagi ette võtma ja seda ma teen. Igatahes, kui ma välja saan otsin esimese asjana korteri endale ja siis lähen tapan Tomi ära. Ükskõik kuidas, aga tema peab surema.

,,Miriam,, 24

Haigused haigusteks. Võib-olla mul polegi kõike vaja teada. Rohkem huvitab mind mu kaksikõde Nicole. Ta pole veel tagasi tulnud ega rääkinud midagi raamatust või muust. Ma usun, et mind huvitaks rohkem teised asjad kui raamat. Igatahes, Peter käis hommikul ja ütles, et ma kolin teise palatisse. Seal on hubasem ja suur aken, mis on väga oluline minu jaoks. Ma isegi imestan, et olen hakkama saanud ilma aknata.
,,Tere hommikust!,, hõikas Peter.
,,Tere lõunat sullegi,, ütlesin vastu.
,,Nüüd võta oma seitse asja ja lähme teise palatisse.,, lausus ta mulle, ootas mu ära ja me kõndisime mööda pikka koridori. Möödusime EXITist ja jäime liftide ette seisma.
,,Nüüd oled sa kolmandal korrusel. Seal on rohkem palateid, nad on suuremad ja hubasemad kui esimese korruse omad.,, rääkis ta lifti astudes.
,,Olgu.,, vastasin sõnu otsides. Lõpuks aga arvasin, et ei peagi rohkem midagi ütlema. Kui lifti uksed avanesid, oli erinevust kohe tunda. Koridori seinad olid helesinised ja palatiuksed tumesinised. Aru oli saada, et siin korrusel ei ole hulle. Me jõudsime minu palati juurde, mis oli peaaegu koridori lõpus. Peter avas ukse ja mulle vaatas vastu ilus suur sinine tuba. Ma ei saanudki seda palatiks nimetada. Voodi oli ühes toa nurgas. Kahel pool voodit olid tumepruunid öökapid, akna ees olid valged maani kardinad ja keset tuba oli kandiline tume laud, mille peal olid lilled, maas oli valge vaip, põrand oli tumepruun ja ühe sõnaga- kõik oli väga korras ja kena. Peter vaatas palatit, siis mind ja ütles:,, Ma jätan su nüüd siia üksi. Välja saab liftiga esimesele korrusele sõites ja siis sa edasi tead, kuhu minema peab. Head aega,, ta ei oodanud vastust, vaid läks rutuga minema. Mina seisin ukse peal ja lihtsalt vaatasin palatit, ise teistele asjadele mõeldes. Minust kõndis mööda William, William Shakespeare.
,,Tere, madam. Mis teid siia poole toob?,, küsis ta, pani oma käe mu õlale ja vaatas palatit.
,,See palat toobki. Ma kolin nüüd siia.,,
,,Aga see on ju ainult hea, ma olen su vastaspalatis,, ütles ta rõõmsalt naeratades.
,,On küll jah,, vastasin mõtlikult ,, Ma lähen nüüd,,
,,Olgu. Head aega, madam,, ja ta kadus oma palatisse ja mina enda omasse. Viskasin veel ühe ülevaatliku pilgu palatile peale ja hüppasin voodi peale. See oli pehmem. Edasi aga ei oskanud ma midagi teha, mis siis, et aknast välja oli tore vaadata. Inimesed kõndisid tänaval. Neid ei hoinud kinni hullumaja seinad, nad võisid vabalt ringi kõndida kus iganes.
,,Ühel päeval teen mina ka seda!,, ütlesin endale vaikselt.

,,Miriam,, 23

23 osa.
Kell oli 12.00 ja dr. Stump astus just siis uksest sisse, kui mina sain sulgeda William Shakespearei ‘’Pealkirjata pealkirja’’ mis oli kirjeldamatult hea ja super naljakas jutt.
,,Tere päevast, Miriam,, lausus Stump rõõmsalt
,,Tere dr Stump. Kas te ei taha ikka oma eesnime mulle öelda?,, küsisin, kaustikut käest pannes ja oma pluusivarrukat üles kerides, sest Stump hakkas mulle süsti tegema.
,,Khm...palun ole nüüd rahulik,, ütles ta, teemast kõrvale kaldudes ja torkas süsti mulle kätte.
Kui süst sai tehtud küsisin uuesti:,,Noo, ma tahaks teada teie eesnime.,,
,,Te võite mind kutsuda lihtsalt Stumpiks. See ei peaks probleeme tekitama.
Loomulikult ei tekita see probleeme. Kuidas ta loll vanamees sellest aru ei saa. Ma tahan lihtsalt teada.
,,Sa võid välja minna praegusest kuni kella viieni. Siis saad veel ühe süsti.,, ta hakkas ära minema, kuid ma hüüdsin:,, Oodake, mul on vaja paari asja küsida ja ma ei oota vastustega enam.,,
Dr. Stump tuli ehmunud näoga tagasi ja küsis:,, Mida sa teada tahad?,,
,,Esiteks, kuidas te teate Josephist. Teiseks, mis süste te mulle teete ja mis mul viga on ja kolmandaks, mis teie eesnimi on? Ma tahan neid asju teada.,, mu hääl oli tige ja sisikond ütles, et ma peaksin rahulikumalt võtma.
,,Miriam, su poeg, ma tean teda...Ma olen taga paar korda kohtunud ja ta rääkis mulle oma elust.,,
,,Miks ta mulle külla ei tule?
,,Sest...Miriam mul on raske seda öelda... ta ei taha teid näha...,, ütles ta pead langetades, kuid ta ei läinud ära. Mina aga tundsin kuidas mu süda paar lööki vahele jätab.
,,Aga kuidas on lood süstidega ja mu siin olemisega. Ma pole ju ometi hull.,,
,,Sa pead seda teadma, et sa ei olegi hull. Sa oled siin vaimuhaiglas sellepärast, et siin tehakse selliseid uuringuid mida sul vaja on. Sa minestad tihti. Enne minestamist tekib pearinglus ja iiveldus ja minestamise ajal toimub mälukaotus. Sa kaotad minestamisega rohkem ajurakke, kui peaks minestamisega kaotama. Kindlasti annam oma osa ka juurde mälukaotus. Me ei tea mis selle põhjustas ja seda me uurimegi. Sa saad rahustavaid süste, et hoida ära pearinglust ja ka minestamist. Mälukaotus on selle asja juures kõige suurem küsimärk. Sellepärast peadki sa siin olema veel kaks kuud...igaksjuhuks. Kui sa koju lähed, saad kaasa rohte.,,
Mõtlesin natuke dr. Stumpi pika jutu peale ja ütlesin siis:,, Aitähh et rääkisite, aga ma tahaksin ikkagi teada teie eesnime.,,
Stump hakkas naerma ja ütles siis:,, Pole tänu väärt, Miriam. Mu nimi on Peter. Käi täna kindlasti väljas, ilus ilm on.,, nende sõnadega lahkus ta palatist ja mina jäin sinna istuma ja vastasseina vahtima. Mõtlesin aina Peteri sõnade peale:,, ...kaotad rohkem ajurakke, kui peaks minestamisega kaotama...,,
Kuid mis sai ajukahjustusest ja hingamisteede põletikust?

,,Miriam,, 22

Eilne päev oli veider. Peas keerlesid mõtted: Kuidas Stump teab Josephi kohta? Miks Mahkijelja hullumajas käis? Ma ei usu, et ta tuleb lihtsalt mind vaatama ja miks väljapääs on nii lihtsasti kättesaadav meile...hulludele? Arutasin natuke endamisi, kuid loomulikult oli see ajaraiskamine, kui küsin endalt küsimusi mille vastuseid ma ise ei tea. Järgneval hetkel astus palatisse Stump. See ei olnud enam mingisugune ime, sest ta käib iga päev kell 12.00 ja kell 17.00 mind vaatamas. Just siis kui mul on peas keerlemas kõige tähtsamad mõtted. Üks peab kellaaega vahetama: Dr. Stump või minu aju.
,,Väljas on ilus ilm ja ma tahan, et sina ka sellest imeilusast ilmast osa saaksid.,, lausus Stump nagu väikesele lapsele uksest sisse tulles.
,,Mis teie eesnimi on?,,
,,Miks teil seda vaja teada on?,,
,,Ma lihtsalt küsin. Ma ei jõua oma mõtetes öelda kogu aeg dr. Stump ja dr. Stump,, mu jutt vajus kuhugile ära, sest ma nägin Stumpi natuke kulmukortsutavat pilku. Jätsin selle jutu ja kõndisin palatist välja. Tema mu järel. Edasise tee välja kõndisime vaikides. Ma tundsin kuidas ta mind veidra pilguga vaatab, aga mul ei olnud häbi oma küsimuse pärast. Miks peakski, ma näen ju nagu nii teda iga päev...ja tema sinatab mind. Miks ma siis ei või teada ta eesnime?! Jälle uus küsimus iseendale, mille vastust ma ei tea.
Väljas oli tõesti ilus. Linnud laulsid, päike paistis teravalt ja taevas oli paar vatjat pilve. Puud ja muru oli rohelisem kui eile. Ma istusin samale pingile millele eilegi ja vaatasin teisi inimesi.
,,Mu elu parimad aastad on tuulde läinud. Lihtsalt kuskile kadunud...ära uhutud lainte poolt, mis ei tule enam kunagi tagasi. Mu elu parimad aastad on maa sisse kukkunud ja neid ei saa kätte...,, seda rääkis kõva häälega üks mees, kõrval pingi peal. Ta istus seal, müts peas, paberid ja pliiats ühes käes ning teine käsi vehkis õhus. Ta ütles neid sõnu natuke vaikselt, siis aga järjest valjemini ja lüüriliselt. Lõpp kadus kuhugi ära ja ta vaatas mulle otsa, sest mina jälgisin teda juba ammu.
,,Terre, madam.,, ta istus mu kõrvale ja vaatas oma suurte siniste silmadega mulle otsa. Ta räägib naljakalt.
,,Tere... Kes sa oled?,,
,,Mina olen William, William Shakespeare,, ta vaatas taevasse ja siis äkki mulle otsa, tuli lähemale ja ütles vaikselt:,, Ära kellegile räägi, ma ei taha korraldada üritusi. Mis sest, et ma kuulus olen.,, Ta kirjutas veel midagi paberile. Mina aga naersin. Lihtsalt naersin ja ma tundsin kuidas mul on jälle lõbus. Teistmoodi ei saakski, ma istun ju ikkagi William Shakespearei kõrval.
,,Kui ebaviisakas minust. Mis teie nimi on?,, küsis ta härrasmehelikult.
,,Miriam, Miriam Turner.,, vastasin ja naeratasin. Sellisega tasub sõber olla, sest ta vähemalt lõbustab sind, kui väga vaja on. Kuigi samas on ka mul temast kahju.
,,Väga tore...Kas te ka kirjutate?,,
,,Mitte jutte ega luuletusi. Ma pean päevikut.,,
,,Jaaa, see on tore. Enda kohta päevikut?,,
,,Ikka jah. Kelle kohta siis veel,, tegelikult on ta väga veider.
,, Ma kirjutan juba kümme aastat luuletusi ja ka sonette, draamasid ja tragöödiaid ja ka komöödiaid.,,
,,Ohoh, palju teil neid juba kokku on?,,
,,150 sonetti, 37 juttu, millest 14 on tragöödiad, 11 draamad ja 12 komöödiad.,,
,,Issakene. Küll te ikka jõuate.,,
,,No jah, vaata... mul on annet... kui anne puudub, siis ei saa midagi teha. Isegi mitte kevadest luuletusi kirjutada. Tegelikult on kevad ilus aeg.,, ütles ta taevasse vahtides.
,,Jah...kas ma saaks lugeda mõnd sinu komöödiat? Mul praegu tuju halb...tahaks naerda.,,
,,Loomulikult, ma toon kohe. Istu ja oota siin.,, ta läks jooksuga minema ja mina hakkasin jälle naerma. Mõne hetke pärast oli ta tagasi, käes kaustik.
,,Nii, see on mu ‘’Pealkirjata pealkiri’’ mille ma kirjutasin paar päeva tagasi. Loodan, et meeldib.,,
,,Issand kui pikk,, kaustikut lehitsedes. ,,Kas sa pole mõelnud oma juttude ja sonettide väljalaskmisele?,,
,,Ma olen mõelnud aga ma ei saa neid köita, sest ma olen siin.,, ütles ta kurvalt ja vaatas mulle otsa oma puuriva pilguga.
,,No jah, kuna sa välja saad?,,
,,Kahe kuu pärast. Siis hakkab elu jälle pihta.,,
,,Ma saan ka kahe kuu pärast välja,,
,,Mõtle kui tore.,, vastas ta ja naeratas. Siis tekkis piinlik vaikusehetk.
,,Ma lähen nüüd tagasi,, lausus ta, tõusis püsti ja läks.
,,Head aega...Shakespeare.,, hüüdsin talle järgi.
,,Head aega, Miriam!,, hüüdis ta vastu ja kadus uksest sisse.

,,Miriam,, 21

,,Josephist ei ole kuulda olnud...kaks nädalat...mu poeg... Mida ma tegema pean, et temaga kontkati saada?,, küsisin dr Stumpi käest, kui istusime õues pingi peal.
,,Ma võin lasta ta üles otsida. See ei tohiks keeruline olla. Keeruline asi on ainult tema siia kutsumine.,,
,,Miks keeruline?,, küsisin kiirelt ja vaatasin nüüd talle otsa, sest taeva uurimine muutus igavaks.
,,Ta pidavat elama Euroopas...,,
,,Kust teie seda teate?,,
,,Ma uurisin natuke su elulugu ja perekonda. Josephil on naine ja poeg.,, ta naeratas mulle kurvalt ja kaastundlikult.
,,Ma olen vanaema ja ma ei teadnudki sellest...,, langetasin pea ning lasin mööda põske alla voolata ühel pisaral.
Dr. Stump jätkas kurvalt:,, Andmete järgi elavad nad Inglismaal. Ta naise nimi on Victoria ja poja nimi Oliver... ma pean nüüd minema.,, ta läks kiire sammuga ära, peas nägu nagu oleks ta rääkinud liiga palju. Ma ei saanud ühest asjast aru: Mis andmete järgi?
Ma jäin sinna pingi peale mõtlema Josephist, kes just oli 18 aastane poiss ja nüüd äkki isa ja abikaasa. Ja mina...olen kõigest sellest ilma jäänud. Tekkis ‘’mitte-keegi-mind-ei-armasta’’ tunne ja ma tulin ruttu välja sellest mõtete-maailmast, et mitte masendusse langeda. Ma olen vanaema. Kas ma olen tõesti juba nii vana?
,,Tere!,, hüüdis keegi kusagilt kaugelt. Hullumaja õu ka summutab hääli, et ka normaalsed inimesed (nagu mina) tunneksid ennast hulludena.
,,Tere Miriam,, hääl tuli seljatagant, ma pöörasin ennast ja nägin seal...
,,Mahkijelja olen,, ütles ta kõva häälega käsi laiutades. Mina aga vaatasin talle tuma näoga otsa ja teretasin.
,,Miks nii tõsine?,, küsis ta kui oli ennast mu kõrvale sättinud. Kuidas ta üldse sisse sai? Ta on ka hull otse vanglast?
,,Miks nii tõsine...hmm, ütleme nii, et ma olen hullumajas.,,
,,Jaaa...edasi?,, küsis Mahkijelja ja vaatas mulle küsivalt otsa. Kas ta oli varem ka selline loll või olin mina ka nooremana lollem kui praegu, sest nüüd ma temaga ühes ruumis olla ei taha.
,,Edasi? Miks sa nii blondiin oled? Ma olen hullumajas, kas ma pean nüüd rõõmus ja õnnelik olema?,, ma peaaegu röökisin ta peale.
,, Rahu Miriam. Ma olin ka hullumajas...Okei, väike naliii...hahaha. Mis viga on? Teised käivad siin ringi ja vahivad taevasse ega näe midagi ja ammugi ei kuule, aga sina oled siin raevus.,, rääkis ta rahulikult, oma huuleneeti kohendades.
,,Issand, sa oled täis lollakas. Mis sul viga on? Ma olen selline, sest MA OLEN NORMAALNE!,, karjusin, tõusin püsti, tegin näo, et mina ei teinud midagi ja läksin minema. Mahkijelja jäi sinna üksi kohkunult istuma. Tõsiselt kohutav on kuulata inimest niimoodi rääkimas, keda ma tean mitu aastat ja kes on olnud mulle üks parimaid sõpru...Jõudsin sisse ja jälle kõnnin selles pikas valges koridoris, millel nagu ei tulekski lõppu ja ma olen siin päris üksi. Põgeneks? Loomulikult vastaksin jaatavalt, kui ma teaks milline neist paljudest ustest viiks välja. Siin on kõik ühesugused. Hakkasin jooksma, vaatasin mõlemale poole ega leidnud ühtegi väljapääsu modi ust. Äkki tuli mul peale suur tahe siit välja saada. Jooksin ikka edasi kuni vasakut kätt oli silt: EXIT. Ma seisin seal...vastu vaatas EXIT ja uks, peas keerles mõte: Mida kuradit sa veel siin ootad? kuid juba kaugelt tuli dr.Stump oma rutaka sammuga:,, Mida sa siin teed Miriam?,, küsis ta kohkunult, peas nägu, nagu ta ei näinud mind, mis sellest, et ta kogu siia poole tuleku aeg minu poole vaatas.
,,Ma eksisin ära,, vastasin talle vaikselt ja mõtlikult, ise EXITit jälgides.
,,Olgu, tule nüüd, ma viin su tagasi oma palatisse.,, ütles Stump, võttis mul käest kinni ja hakkas mind väljapääsu juurest ära vedama.

,,Miriam,, 20

,,Abieluettepanek. Abieluettepanek. Mida? Abieluettepanek? Ma ei saa aru.,, Ma istusin jälle oma voodi peal, peas keerlesid miljonid mõtted ja teisipäev ei tulnud mitte kuidagi meelde. Miks mulle ei tulnud see meelde? Mis mul juhtus? Miks Jonathan tegi abieluettepaneku? Ma tahtsin vastusi neile küsimustele. Kuid arvatavasti ma neid ei saanud. Ei olnud Jonathani ja dr. Stump ka midagi ei teadnud. Ma tundsin ennast vägagi halvasti, kurnatuna ja tahtsin magada. Aga ma ei saanud seda teha kuna dr. Stump astus mu palatisse sisse ja see rutakas sisse astumine ei olnud üldse võõras. Ta kõnnib alati nii ja nüüd see ei tundunud enam nii halb vaid pigem armas. ,,Tere Miriam,, ütles ta vaikse häälega.
,,Tere,, vastasin ja vaatasin kuidas ta palatis edasi-tagasi kõndis.
,,See Jonathani asi, ma helistasin talle, saatsin meili...mitte midagi. Ta ei loo minuga mingit kontakti.,, ta hakkas veel midagi ütlema, kuid ma segasin vahele:,, Mis minuga juhtus? Miks ma midagi ei mäleta?,,
,,Seda on raske seletada. Su ajuga toimub midagi, mida me ei leia. Teisipäeval tegime sulle ka uuringuid, kuid mitte miski ei viidanud mälukaotusele ega minestamisele...,, ütles ta ja ma katkestasin:,, minestamisele?,,
,,Jah, Jonathani juures sa minestasid ja sul oli väike põrutus. Pea sees me midagi ei leidnud...Miriam, ma ei tea milles on asi.,, ütles ta kurvalt ja lisas:,,Ma tean, et sa pole hull. Ma tean, et sa ei vääri siin olemist aga usu mind, sa saad terveks ja üsna pea.,, ja ta läks. Ma lihtsalt seisin keset palatit ja vahtisin vastasseina, ma ei osanud midagi enam mõelda ega öelda. Ma olin nüüd rohkem mures oma tervise kui Jonathani ja tema abieluettepaneku pärast.
Möödus nädal. Jonathan tormas palati uksest sisse, lilled käes ja müts viltu peas:,,Miriaammm,, ta kallistas mind kõvasti ja pani lilled laua peale.
,,Anna andeks, et ma ei ole varem tulnud. Ma ei saanud. Aga ma tahtsin lihtsalt küsida, et kuidas sul läheb?,, küsis ta ja istus mu kõrvale voodi peale.
,,Tere Jonathan. Tahtsid lihtsalt küsida...sul oli eelmine kord ju midagi tähtsamat küsida, kui seda, et kuidas mul läheb. Sest ma arvan, et sa tead ise ka, kuidas inimestel hullumajas läheb,, olin rahulik, kuigi ma tean, et talle tundus nagu ma oleksin kuri või vihane.
,,Jah, aga...vaata Miriam, me ei saaks praegu abielluda...,,
,,Miks?,, vahele segades. ,,Asi on hullumajas või milleski muus?,,
,,Milleski muus..ja sa ei taha seda teada.,,
,,Kui ma kellegiga abiellun, siis ma peaks ikka natukene teadma, või mis sina arvad?,,
,,Aga need asjad on teistsugused. Mul on tegemis Miriam ja ma ei saa sinuga praegu abielluda. Ma tean, et see ettepanek tuli äkki aga ma tahan sinuga abielluda...aga....teeme selle natuke hiljem.,, ta tõusis püsti ja kõndis närviliselt ringi.
,,Jonathan, ma ei taha mingeid suuri saladusi. Ma pean teadma, mis on lahti. Või muidu, me ei usalda üksteist ja meie suhtest ja veel enam abielust ei saa mitte midagi.,, tõusin ka püsti ja kõndisin tema juurde.Ta vaatas mulle otsa:,, Sa ei taha seda teada. Lase lilled vaasi panna.,, andis mulle põsemusi ja läks sama kiirelt nagu oli tulnud.
Ütle siis, et siin ei lähe hulluks. Midagi teada ei saa, midagi ise ei mäleta... aga kuidas mu pojaga läheb?! Millist elu Joseph elab ja kas ta oma ema ka mäletab?

,,Miriam,, 19

Kui möödus veel üks hall ja mõtetu nädal, tundsin ma, et ma olengi nüüd hull. Peeglisse vaatamine muutus vastikusttekitavaks, sest kes ikka tahaks näha teiselpool mingit hullu. ,,Hull Miriam, Miriam Hull...jah, see sobib paremini,, rääkisin ma, ennast peeglist vaadates. ,,Kui hulluks ja nõmedaks võib veel muuta üks hullumaja ühte normaalset naist?,, küsisin natukese aja pärast kui olin istunud voodi lumivalgele tekile. Terve möödunud nädal oli täiesti mõtetu. Isegi kui toda nädalat poleks olnud, oleks asjad paremad. Nimelt ma sain teada, et ma olen siin veel kaks kuud. KAKS KUUD. See võib-olla ei ole midagi, aga mulle oli see täielik igavik.
Järgmised kaks päeva on mu mälust kustutatud. Ma ei tea, mis siis juhtus ja ausaltöeldes ma ei taha ka teada. Hommikul ärgates tundsin kohe, et midagi on muutunud ja ma ei mäletanud midagi. Kuid ma teadsin kõike muud väga hästi. Ühesõnaga: Mäluauk. Kuigi see pole mingi naljaasi, see juhtus juba teist korda ja keegi pole kindlaks teinud, et seda ei juhtu ka kolmas ja neljas kord. Aga see selleks, peale mäluauku tuli kolmapäev ja ma kõndisin jälle oma haiglaöösärgis mööda piki koridore, kus oli palju uksi, haigeid ja valgeid seinu. Ühe seina peal oli kalender. Aprillikuu oli. Neljapäeval lasti meid välja...õue. Paljud haiged ei saanud arugi, et nad on väljas aga minu jaoks oli see täielik vabadus ja üks päev olin ma ka natuke rõõmus. Linnud laulsid, soe tuul puhus ja päike paistis. Ümbrus oli ilus roheline ja korraks läks isegi meelest, et ma haiglas kinni olin. ,,See on isegi hullem kui vangla,, mõtlesin kui istusin pingi peale ja vaatasin neid haigeid ja kaugel olevaid müüre. Vanglas võisid väljas käia iga päev, ei pidanud istuma päevad otsa oma kongis, said rääkida teiste mõrvaritega ja elu oli värviline. Mite küll nii värviline kui vabaduses, kuid ikkagi värviline.
,,Tegelikult ei ole väljas kõik hullud,, ütles dr. Stump ja istus mu kõrvale ja muutis mu tuju natuke, nagu iga kord kui ma teda näen.
,,Miks te seda ütlesite?,,
,,Ma näen teie näost seda.,,
,,Olgu...ja kus need kõige hullemad hullud siis on?,, küsisin, näidates põnevust, kuigi tegelikult oli mul ükskõik.
,,Nad on kinni, kõige valgemates tubades, pehmete seinadega tubades. Nad ei käi väljas, sest nad ei mõista, et nad on väljas. Need siin, natuke isegi mõistavad, aga meil on ka inimesi, kes ei tundugi olevat enam inimesed...,,
Ta hääl muutus vaiksemaks ja lõpuks vaatas ta lihtsalt mulle otsa ja ütles:,, Mäletad, kui Jonathan teisipäeval siin, sul külas käis? Mäletad kui ta tegi sulle abieluettepaneku?,,

,,Miriam,, 18

Mida ma teen? See oli ainult mõte, mis mu peast läbi käis kui olin vaadanud mida ma paberile joonistanud olin. Seal seisis kõrvitsapea, kondid, pealuu, raagus okstega puu ning kuu ja tähed. Ma ei tea kus mu mõtted siis olid. Peale joonistuse uurimist viskasin end voodi peale pikali ning mõistsin kuidas ikka ma oma elu siin põrgus raiskan.,,Tuleb midagi tegema hakata. Midagi, mis aitaks mu siit välja.,, ütlesin ma endale.,,See on täiesti teostatav, geniaalne ning vägagi arukas tegu, vähemalt...,,Teree!,, JÄLLE segas mind dr. Stump oma rutaka sisse tulemisega. KOPUTAMATA. Ta juuksed peas ning paberid käes lehvisid ning ta oli üllatavalt rõõmus. Mina jälle ehmusin ning naeratasin talle viisakusest.,, Tulin et öelda: sa oled vaba Miriam!,, naeratades. ,,Mida?,, ma ei oskanud muud öelda. ,,S-A O-L-E-D V-A-B-A.,, ,,See ei ole võimalik. Kuidas nii äkki nüüd?,, ma olin väga ebakindel, ei uskunud teda eriti kuid samas ma olin väga õnnelik ja arvasin, et temasugune arst küll nalja ei teeks. ,,Me, arstide väike nõukogu, otsustasime, et sa oled täiesti terve, nii vaimselt kui füüsiliselt.,, ,,Aga mu need haigused mis mul olid? Need läksid nii lihtsalt minema?,, ,,Sa oled terve jah.,, ,,Ma võin kohe ära minna?,, ,,Aga palun, sa oled vaba!,,
Ma jalutasin palatist välja, öösärk seljas. Koridor oli tühi ning sellepärast ma jooksin. Jooksin uksest välja, tänavale. Väljas oli nii soe ja päike paistis mulle silma...kõik oli nii hästi ning ma hakkasin õnnest nutma.MA OLEN VABA! Karjusin tänava peal...
,,Äratus...äratus, Miriam! Miriam, kas sa kuuled mind?,, tegin aeglaselt silmad lahti ning mulle vaatas otsa dr.Stump. Ta muigas ning kõndis laua juudre oma pabereid vaatama. Mina aga olin väga vihane. ,,Ma nägin und...KURAT,,

,,Miriam,, 17

Kui ehamtus oli ära ehmatatud, märkasin et, Nicole on vägagi rahulik: Ei õnnelik, et oma kaksiku leidis, ega ka tõsine. Ta lihtsalt seisis mu ees ning vaatas mulle otsa. Minul oli selline tunne nagu vahiks ma kogu see aeg peeglisse. Siis aga pani ta kingad jalga tagasi, istus laua taha, palus mul ka istuda ning hakkas uuesti rääkima:,,Ma tahaks ikkagi teada, mis jääb loo kirjutamisega?,, ,,Oot ooot, pea nüüd oma jutuga. Sa just näitasid mulle, et oled mu kaksik, ei öelnud midagi ning nüüd räägid jälle sellest loost. Mind huvitab palju rohkem rääkida meist.,, ,,Meist...mul ei ole midagi rääkida. Jah, mul on hea meel sind näha, sinuga rääkida aga mul on väga palju saladusi mis mu sees kripeldavad ning ma kardan, et kui me palju edasi suhtleme, ütlen nad sulle välja.,, ,,Saladusi. Meil kõigil on saladusi, ega see mingi ime asi pole.,, ,,Miriam, sa ei saa aru. Ma tahan, et sa saaks.,, ,,Mida nohhh! Sa sellepärast tulidki, et öelda mulle et, sul on saladusi aga sa ei taha mulle rääkida? Vabandust väga aga mul ei ole vaja seda teada.,, ,,Jah, ma tulin ainult selle pärast! (*veidi kõvem hääl* ) Kuigi ma tahan ka sinust loo kirjutada. Väga huvitav on kirjutada samasugusest inimesest nagu sa ise oled, elulugu mis erineb vägagi sinu enda omast.,, ,,Nojah, normaalne. Mina just lootsin, et saan oma õega normaalselt rääkida aga tundub, et ei saa. Aga muidu, kui tahad minust kirjutada: mu elu algas samamoodi, samas kohas ja samal ajal kui sinu omagi. Elasin kaua aega mehega, kes pärast osutus kurjategijaks ning ühel ööl kui nägi mind teise mehega, kasutas ta mind. Selles mõttes, et mina pidin tapma neid inimesi keda tema tahtis. Kui ma seda ei oleks teinud, oleks ta tapnud meie poja Josephi. Nii ma sattusin vanglasse. Vanglas olid head aastad...igatsen siiamaani vabadust, aga nood aastad olid rahulikud. Vanglas juhtus mul midagi ning ma sattusin siia pärapõrgusse. Ma ei tea mis koht see õieti ongi. Sobib?,, ,,Oehh Miriam. Mul on sinust nii kahju.,, ,,Tänan, kuigi pole vaja.,, ,,Enne kui ma lähen, siis tahtsin öelda, et mul on väga kahju mis Margaretiga juhtus. See oli küll ammu aga kui ma slelest kuulsin...tunnen kaasa.,, ,,Mul isegi ununes see vahepeal.,, ,,Head aega, Miriam.,, ,,Head aega Nicole.,,
Ta teadis midagi. Ma tean et ta teadis, sest ta poleks muidu tulnud ja ta poleks tahtnud kõike teada ega poleks rääkinud ka nii kahtlaselt. Põhimõtteliselt on mul kahju, et suhe oma identse kaksikuga ei ole just kiiduväärt, kuid samas ei nuta ka patja, sest ta tundus suhteliselt külm inimene. Isegi see kuidas ta ütles, et tal kahju on, oli ka näha, et see ei tulnud südamest.Istusin oma palatis vaikselt mõedles oma sõnadele: vanglas olid head aastad... ning mulle tundus nagu ma ei olekski vahepeal vanglas käinud. Kogu elu oleks olnud vabaduses ja siis siin...hullumajas.

,,Miriam,, 16

Õhtu jõudis kätte. Koridorist kostus dr.Stumpi ja mingi naise häält. Nad rääkisid raamatust...ei pigem raamatu kirjutamisest. Ma kuulasin väga tähelepanelikult ning äkki koputati mu palatiuksele mille tagajärjeks oli minu ehmatus ja dr.Stumpi ja selle naise sissetulek. Lisaks sellele, et ma ehmusin nende sisse tulemise pärast, olin ma üsna kohkunud ka naise välimuse pärast. Ta nägi välja väga minu moodi. Ainult juuksed olid lühemad ja ta oli minust natuke pikem (selles olid süüdi kingad). Dr. Stump sellest nagunii aru ei saanud, sest tema näoilmes ei olnud midagi kahtlast.,,Ma jätan teid nüüd kahekesi.,, ütles Stump ja läks aeglaselt palatist välja.,,Tere Miriam, mina olen Nicole Williams ja ma olen kirjanik. Kui sulle sobib siis ma kirjutan sinust loo.,, ,,Tere jah. Mis mõttes loo? Ma pole ju mingisugune kuulsus kellest võiks loo kirjutada.,, ,,Ma tean aga ma kirjutangi romaane tavalistest inimestest, kellel on raske elu.,, ,,Mul ei ole midagi öelda peale selle, et ma istusin vangis ja enne vanglat oli mul haige elu, mida keegi endale ei taha. Kogu lugu.,, Nicole hakkas naerma ning ütles siis:,, Ma arvan, et teie elus on nii mõndagi huvitavat, mida kirja panna ja siis raamatuna välja lasta.,, ,,Miks te seda arvate? Te näete mind esimest korda ja ei tea minust midagi.,, ,,Ärge arvake nii,, ütles Nicole ja tõmbas peast paruka. Tal olid samasugused juuksed nagu mul ja kui ta kingad jalast võttis oli ta sama pikk. Ta on mu identne kaksik!

,,Miriam,, 15

Jonathaniga oli seal haigla koridori pingi peal üsna jube istuda, sest ta nägi välja nagu minestaks kohe. Tundus nagu ta ei leidnud sõnu kuidas ennast väljendama peaks. Mina lihtsalt istusin ja ootasin kuni ta rääkima hakkab aga tundus nagu ta ei teegi seda.,,Tead, ma ei oska seda sulle kuidagi öelda. Ma ei tea mida sa siis teed ja sellepärast ei tea ma kuidas alustada.,, Nüüd jäi ta vait, toetas küünarnukke põlvede peale ja kattis näo kätega. Lõpuks sai mul villand ja ma ütlesin:,,Noh? Ma ei viitsi enam oodata. Kas sa ütled või ma lähen kohe siit minema. Mul on paremat ka teha kui siin oodata.,, ,,Mida paremat teha?,, ,,No näiteks, lähen oma palatisse ja viskan voodi peale pikali või siis jooksen mööda koridori ringi ja otsin uksi kust välja saab. Lihtne ja loogiline. Mis mul muud ikka teha on.,, Jonathan vaatas mulle otsa nagu arvaks, et ma olengi siin nüüd hulluks läinud. Ma olin suhteliselt väsinud ja lolli näoga. Ta ei kavatsenud mulle ikka veel midagi öelda ja sellepärast jalutasin ma minema. Järgi ta mulle ei tulnud. Järeldus: Ei olnudki midagi tähtsat.

,,Miriam,,14

,,Äratus Miriam,, doktori esimesed sõnad olid need, kui ta mulle palatisse sisse astus, kuigi mina olin juba üleval. Olin üleval ja valmis uuringuteks. Valmis ka millekski muuks... . Nii tore oli palatist välja saada ning näha mis koridorides toimub. Kõndisime doktoriga kõrvuti. Ta vist usaldas mind ja arvas, et ma ei jookseks nagunii ära. Ega ma ei teinudki seda, ma vahtisin kahtlaselt ringi ainult sellepärast, et mul oli ebamugav olla selles haigla öösärgis. Nii öelda uuringuruum oli avar, ilus ja suure aknaga. Nii vabastav tunne oli vaadata väljas kõndivaid inimesi, teades, et ma kunagi tegin ka ise seda. Mul oli eriliselt haige tunne. Järjekordselt segas mind arst, nagu arvata oligi. Istusin toolile ja arst hakkas rääkima:,, Nii, mina olen doktor Travey ja teen sulle paar testi, mis näitab mis sul viga on või kas sul on üldse midagi viga.,, Noogutasin ning sain ette paberi, kus oli 40 küsimust minu kohta (nagu ma ei teaks mis värvi mul silmad on), poliitikast, ajaloost ja isegi selline kõsimus oli et: Mitmes sajand praegu on? Mul ei ole mälukaotus. Vastasin, arsti imestuseks, kõigile küsimustele õigesti. Igatahes ei saa ta enam kahelda, et ma koolis pole käinud. Ma ei tahtnud seal enam olla. See uuring oli minu jaoks mõttetu, arsti jaoks vist mitte, sest ta vaatas seda paberit tükk aega ja siis mulle otsa. Nii mitu korda. Ma muutusin juba närviliseks.,, Te võiksite siin veel natuke aega olla. Juba paranete.,, ,,Juba paranen?,, ma olen juba natuke vihane. ,,Mul pidi olema ajukahjustus ja hingamisteede põletik, ja teie teete siin ainult mingi testi, kus küsitakse mis aastal Columbus sündis. See pole normaalne. Ma nõuan, et mind kohe siit välja kirjutatakse, sest ma tahan minna HAIGLASSE, kus tehakse normaalseid uuringuid!,, karjusin ma Travey peale. Tema aga vastas rahulikult ja ükskõikselt:,, See on haigla. Just täpselt sinusugustele, kes ei tea, kuidas arstiga rääkima peab.,, Nüüd olin ma vihane, et oleks võinud talle kõrri karata aga üritasin jääda normaalseks. Saatsin talle vihase pilgu ning läksin sõnagi lausumata ja ust paugutades sealt ‘’uuringuruumist’’ välja.Kohe kui ma sealt välja sain, arvasin, et nüüd jooksen kuhugi...ükskõik kuhu, lihtsalt et välja saaks. Kuid keegi segas vahele ja see oli Jonathan. Ta naeratas mulle armsalt ning kallistas. Ma ei jõudnud reageeridagi, seisin lihtsalt kohkunult ning ootasin kuni ta mind lahti laseb. ,,Tere Miriam.,, Ta vist ei oskanud midagi muud öelda. ,,Tere Jonathan. Pole ammu näinud. Kuidas läheb kah? Mahkijelja on vanglas juba tagasi? Väike iroonia ja hea olla. ,, Ei ole tõesti. Läheb kah (mujale vaadates), ma ei tööta enam vanglas.,, Ta tundus üsna tõsine ning ei tahtnud enam kuidagi naeratada ega mulle otsa vaadata. ,,Ooo, kas tõesti? Ja kus sa siis nüüd töötad?,, olin ma uudishimulik, me istusime pingi peale ja ma imestasin, et ühtegi arsti ei tulnud mind minema viima. ,, Miriam, ma pean sulle midagi üles tunnistama, mis mind pikka aega juba piinab.,,

,,Miriam,, 13

Õhtu venis väga aeglaselt. Ma istusin oma voodi peal, jalad kaisus ja närisin küüsi. Mul oligi juba peaaegu tunne et olen hull. ,,Ei, nii ei saa. Ma pean midagi tegema,, ütlesin endale ja tõusin püsti. Kui ma olin natuke aega palatis ringi kõndinud, otsustasin põgenda. Tegelikult oli veel teinegi võimalus. Näidata arstile et ma olen normaalne, kuid iga kord kui ma teda nägin läksin ma närvi ja käitusin nagu lollakas. Igatahes, ma olin otsustanud põgeneda, kuid mul oli üks takistus ees. Uks oli ju lukus, see oli elementaarne et uks lukus oli. Väljasaamine paistis vägagi võimatu... Äkki tormas minu ehmatuseks sisse mu kallis ja lugupeetud arst kes mind jälle närvi ajas. ,,Tere Miriam,, see tuli väga lõbusalt. ,,Kun ma välja saan?,,oli mu kiire küsimus. ,,Hmmm, Miriam vaata, me ei tea mis sul tol päeval vanglas juhtus, seega ei tea me kuna sa siit välja saad. Ma arvan et sa oled siin kaua. Uuringud kestavad kaua.,, ta hääletoon läks vaiksemaks ning ta vaatas jälle oma pabereid mis tal käes olid. ,,Uuringud? Mis uuringuid tehakse hullumajas? Ma tahan siit välja saada ja minna normaalsesse haiglasse, mis poleks mingi hullumaja sest ma pole hull. Saite aru?,, (MIDA MIRIAM, arsti peale ei karjutaaa! kisendas mu sisimus.) ,,Miriam, rahune, hullumajas tehakse ka uuringuid. Natuke teistsugusemaid kui tavalises haiglas.,, ,,Milliseid uuringuid mulle tehakse siis?,, ,,Ma ei saa öelda..,, ,,Mul on õigus teada mida minuga tehakse.,, ma olin jube vihane aga tundus et arstil oli ükskõik, ta oli ikka oma tuima näoga.
,, Homme tehakse teile uuringud ja siis me saame teada kui kaua sa siin olema pead.,, AAHH, ma olin nii vihane. Kas ta ültse kuulis ka mind? ,,Jah, olgu.,, vastasin ma ainult. Ma ei tahtnud ta peale enam karjuda.
,,Igatahes, homme saab palatist välja.,,

,,Miriam,, 12

Ma ei saanud arstile midagi öelda. Nii raske ja segane tunne oli. Ta kõndis seal tühjas ruumis natuke ringi ja rääkis teise mehega, Jonathaniga. Ma ei tundnud teda kohe äragi, tal olid vabaajariided seljas ja peas nokamüts.
,,Doktor, see nädal mis ta siin on olnud, on näha muutusi?,, küsis ta arsti käest, nad ei märganud et ma olin ärganud ja ma kuulsin mida nad rääkisid. ,,Muutusi ei ole märgata. Ma arvan et ta peab siia veel jääma, kauaks. Teda tagasi vanglasse saata on ohtlik. See mõjub nii talle kui ka teistele halvasti.,, Halvasti? Mis minuga lahti on?
,,Kui kauaks ta siia jääb?,, ,,Praegu on ta sisse kirjutatud kaheks kuuks aga ma kardan et kaks kuud on liiga vähe.,, ,,Ohh. Ni kahju temast, ta oli nii elujõuline ja tore. Ma poleks uskunud et temaga nii juhtub. Aga olgu, ma lähen. Nägemiseni.,,
Arst jäi üksi sinna, proovisin rääkida aga ei midagi. Siis läks ta ära ja jättis paberid ühe ja ainsa laua peale mis ukse kõrval oli. Kuulasin kuni sammud kadusin, tõusin siis püsti, pea küll tuikus natuke aga muidu oli kõik kahtlaselt korras. Mul oli väga imelik tunne. Vaatasin pabereid mis laua peal olid ning lugesin.
,, Miriam Turner. Diagnoos: Lühiajaline mälukaotus, korduv ninaverejooks, ajukahjustus. Põhjus: Teadmata.
Armas jumal, mis mul juhtus?,, Ma panin paberid oma koha peale tagasi, istusin voodi peale ja hakkasin nutma. Istusin seal kaua aega ja alles siis tulin selle peale et nutmine ju ei aita. Midagi peab tegema. Just siis tuli sisse arst. Ta jäi ukse juures ehmunult seisma, nagu oleks vaimu näinud. ,,Te ärkasite.,, rääkis ta väriseva häälega. ,,Doktor Stump, tere. Kuna te ärkasite?,, ta surus mu kätt. ,,Tere, ma ei tea, teil siin ju kella pole.,, vastasin ma suhteliselt ülbelt, kuigi mul polnud see plaanis. ,,Kus ma olen ja miks mul on mälukaotus? Mis minuga juhtus? Ma ei mäleta mitte midagi mis mul vanglas juhtus.,, ma rääkisin väga kiiresti ja arst koguaeg noogutas, näris oma pastakat ning vahtis maha. ,,Sa siis lugesid diagnoosi...mälukaotuse põhjust me ei tea, see tuli liiga äkki ja te minestasite vanglas. Arvatavasti suure peavalu kätte. Aga teie haigused, need lihtsalt ilmusid kuidagi välja ning me uurime neid ja sellepärast oled sa siin. See muide on haigla, erakorraliste haiguste haigla.,, See oli väga pikk ja segane jutt minu jaoks tol hetkel, õnneks sain ma kõigest aru. ,,Erakorraliste haiguste haigla? Ma pole sellisest haiglast kunagi kuulnud.,, Arst oli natuke aega vait ja siis lausus:,, Ma ei tahtnud teid segadusse ajada aga... õigemini on see rahvakeeles hullumaja.,,
,,Hullumaja? HULLUMAJA. MA OLEN HULLUMAJAS?,, karjusin ma arstile. Ma ei suutnud seda uskuda et MINA olen hullumajas, selliseid asju juhtub võib-olla teistega, aga mitte minuga. Mitte minuga.,, Ma ei ole ju hull?,, ,,Ei ole jah, aga kui te sedasi edasi karjute siis võib teile juba hull öelda.,, ,,Vabandust.,, ma istusin voodi peale tagasi, (ma vahepeal jõudsin juba püsti tõusta ja ringi kõndida) ja hakkasin uuesti nutma. ,,Mul on väga kahju. Ma pean nüüd minema.,, ning ta läks, jättis minu sinna üksi nutma.

,,Miriam,, 11

Ärkasin järgmisel hommikul väga vara, mu pea valutas ning ma ei saanud hästi kõndida. Ma läksin pitšaamas kongist välja ning kõndisin seal tuikudes edasi.Peavalu läks suuremaks, mu silme eest läks uduseks, hääled muutusid järjest vaiksemateks ning kaugemateks, pilt läks veel udusemaks, ma koperdasin millegile otsa ja järsku... ma vaatasin kuidas kaks vangivalvurit mind kanderaami peale tõstsid, maailm oli ikka veel udune, hääled olid veel kaugemad ja ma ei saanud mitte midagi öelda. Kõik toimus justkui aegluubis.
Äkki paistsid mulle silma eredad tuled kuid nende valguse varjas ruttu ära mustanahaline suur mees kellel oli sinine kittel seljas, kaelas kuuldetoru ja käes paberid. Ta vaatas mulle otsa ja hakkas rääkima:,,Tere, lõpuks ometi. Valutab sul kuskilt?.. Kuuled sa mind? Miriam? Miriam kas sa kuuled mind?.. Kas sa tead mis tänane kuupäev on?,,
Ainus mõte mis mul tol hetkel peas ringi käis oli:,, Mis juhtus?,,

,,Miriam,, 10

Kiri seisis kinnisena kaks päeva. Kolmanda päeva hommikul otsustasin ma selle lahti teha. Kiri ei olnud väga pikk aga see ajas mul paar suurt pisarat küll välja. Kirja saatis Joseph, mu poeg. Ta andestas mulle, või tähendab, uskus mind et ma ei teinud midagi. Need paar ilusat lauset liimisid mu südame killud jälle kokku ning mul oli tuju kohe 90% parem. Nüüd jäi veel üks asi või õigemini...inimene, Jonathan.
Ma sain endale jälle uue vangikongikaaslase. Nendega on mul aastate jooksul küll palju jamasid olnud, kuid ma lootsin et see naine on normaalne. Tal olid mustad poolpikad juuksed, juuste sees olid valged triibud, pruunid silmad, kaelas oli tal ristiga kaelakee ja seljas roosa pluus. Algul tundus ta väga ülbe ja vihane, kuid kui ma end temale tutvustasin, oli ta väga tore ja sõbralik. ,, Tere, ma olen Miriam, ma loodan et sina enesetappu ei tee ega lõikuma ei hakka.,, Ta hakkas naerma ning vastas:,, Tere, ma olen Audrey ja ma ei tee midagi sellist. Ma luban.,,
No vähemalt esmamulje oli hea.
,,Kui kaua sa siin oled juba?,, küsis ta. ,,Noo, kaua. 8 aastat vist.,, ,,Kui vana sa oled siis? Näed ni noor välja.,, ,,Ma olen 46 ja enda meelest ma vananen just ruttu.,, Just sel hetkel astus kongi ei keegi muu kui Jonathan. ma oleks arvanud , et selles eas ei armu enam nii aga ma sulasin, mu süda sulas. Viimati sulas ta siis kui ma Tomi kohtasin, see oli umbes 25 aastat tagasi. Vaikuse hetk mu ajus. Ja siis tagasi Jonathani juurde, kes seal juba tükk aega seisab.
,,Kas uus kurjadegija on ennast ilusti sisse seadnud?,, küsis ta veniva ja ilusa häälega. ,,Jah, on.,, vastasin ma talle kähku ja kohmakalt, kuigi ma ei tahtnud seda teha. Ma käitusin nagu pubekas. Audrey sai ka sellest aru ja kui Jonathan oli kongile pilgu peale visanud ning ära läinud, toksis Audrey mind õlaga ning kergitas kulme.
,,Lõppkokkuvõttes läks see päev üllatavalt hästi, mida iga päeva kohta öelda ei saa,aga ei tohi hõisata, ei tea mis homne päev toob. Head ööd, Audrey.,, ,,Head ööd, Miriam.,,

,,Miriam,, 9

Ma alguses arvasin, et sisse tuleb vangla läänetiiva ülem. See tumepruunide ning krässus juustega lühike ja tugev naine Marie .Ta käib alati vange vaatamas kui need teise kongi kolivad, kuigi talle see ei meeldi, seda on näost näha. Aga sisse astus hoopis üks vangivalvuritest. See sama valvur kes mulle naeratanud oli. Ta seisis ukse juures paar pikka ja venivat sekundit ning siis lausus:,,Tere, ma olen Jonathan.,, Ma tõusin voodi pealt püsti, ta surus mu kätt. ,,Ma olen Miriam,, laususin ma vastu. See kõik kestis mõni sekund, aga minu jaoks oli see igavik. tema soe käsi ja soe naeratus ja soojad silmad. Lõppkokkuvõttes, ma armusin.
Kui me lõpuks olime üksteist tutvustanud ja käed lahti lasknud rääkis ta mulle kuhu uude kohta viidi puhtad linad ja andis mulle kirja. Jonathan ütles vaid:,, See kiri on kellegilt kes teid väga armastab. Vähemalt ta ise ütles nii. Head päeva,, ning ta lahkus, jättes kirja lauale, mida ma ei julgenud lahti teha.
,,Kellegilt, kes mind armastab?!,,

,,Miriam,, 8

Ühel esmaspäeval, istusime kellegi Mary ja Kristaga laua taga, mängisime kaarte ja kuulsime kuidas kõlaritest, kust muidu tuli imelik muusika, hakkas rääkima naine:,,Mahkijelja Mahdusudana Dattera, palun tulge vangla kantseleisse.,, See naine korrutas seda seal mitu korda. Sain alles kolmandal koral aru et, see oli see sama. See sama Mahki kellega ma kolm aastat tagasi olin olnud suur sõber. Ma polnud temaga kogu see aeg suhelnud, ma polnud teda isegi näinud.
Äkki jooksis Mahki minu juurde:,, Miriam,Miriaaaaam, ma saan välja!,, tal oli nii ehmunud nägu et tahtsin nutta aga samas oli tal maailma-õnnelikuma-inimese nägu peas. Naeratasin talle kurvalt ja kadedalt, tõusin siis püsti ja kallistasin teda kõvasti.Pisarad voolasid mööda tema põske ning ta ütles:,, Sa oled üks parimaid, Miriam!,, Siis ta läks, koos vangivalvuriga. Vangivalvuriga, keda ma polnud kunagi näinud. Ta naeratas mulle.
Lehvitasin Mahkijeljale ning läksin oma kongi, mis asus nüüd kolmanad korrusel. Olin seigelnud nende aastate jooksul paljudes kongides kuid see tundus kõige parem. Madrats oli pehmem kui mujal.
Ma istusin oma voodi peal kuni keegi astus sisse.

,,Miriam,, 7

Kui Maria surmast oli möödas juba pool aastat sai ka Mahki üle oma imelikust leinast. Imelikust sellepärast, et ta oli kõik need kuus kuud käinud mustades riietes, tema kongis olid küünlad ja jeesuse pilt.Enam polnud nii, meie plaan oli isegi siis veel olemas ja ootas oma aega, et see uuesti üle vaadatakse. Aga asjad polnud päris nii nagu me arvasime.
Ühel õhtupoolikul oli plaan kadunud. See oli alati olnud Mahki madratsi all aga nüüd seda seal polnud,lihtsalt ei olnud.Me kõik olime sellepärast väga närvis ja ärevil, keegi ei teadnud kus see võis praegu olla. Valvuri käes? Või oli selle näpanud mõni teine vang kes tahtis sama meeleheitlikult nagu meiegi siit kähku ära saada?
Nii mõtlesime järgmised kaks päeva, kuid midagi ei juhtunud. Ka järgmised kaks kuud ei juhtunud midagi, vähemalt meiega mitte. Kuulsime ainult et, vanglast oli põgenenud kolm naist. Meie plaani järgi!
Kui plaani vargad teada olid, ei viitsinu, jah sõna otseses mõttes ei viitsinud keegi enam plaanile mõelda. Elasime jälle oma ,,igapäevast,, vangla elu.
Ühel esmaspäeval helistasin ka oma pojale, tal läks hästi. Ütlesin talle et olen vanglas. Ta pidi mind külastama kuid ta ei teinud seda, mitte kunagi. Ma küll koguaeg ootasin teda, ta oli mu ainus laps ja tema ei tulnud. Mul oli maailma poolt maha jäetud tunne.

,,Miriam,, 6

Nädal aega ei saanud ma oma kongist välja. Ma lihtsalt ei tahtnud, ma ei söönud ka. Kuid tuli ka see üks päev kui otsustasin vaatama minna mis mujal toimub, ma ei saanud ju kõik need 12 aastat lihtsalt seal, voodi peal, istuda.
Koridor oli täis naisi (nagu arvata oligi). Nad olid kõik oma kampades, ainult mõni jalutas üksi ring. Nende seas ka mina. Vangla lage vahtides segas mind üks rastades ja ära needistatud mustanahaline naine. ,,Tere! Minu nimi on Mahkijelja.,, Ma ehmusin. Nii tema välimuse pärast mis polnud eriti tagasihoidlik kui ka sellepärast, et ma olin nii omas maailmas, et läks meelest äragi kus ma viibin.Tervitasin teda vastu, ta surus mu kätt ja kutsus mind oma kamba juurde.Läksin temaga kaasa. Kambas oli viis naist pluss nende nö. juht Mahkijelja. Ütlesin kõigile tere ning istusin nende laua taha. Kohe kui hakati küsimusi esitama ja ma neile vastasin tundsin nagu oleks mind kampa võetud.
Nii see oligi. Meie kamp koosnes nüüd seitsmest naisest: Mahkist, Amyst, Kimist, Mariast, Cecilyast, Mariannyest ja minust.Tegime kõike koos. Nii imelik kui ka see ei paista - me olime nagu õed.
Ühel esmaspäeval jooksis Mahki meie meie juurde ja teatas: ,,Nii, mul on plaan valmis!,, ,,Plaan?,, küsisin ma kohe. ,,Jah, põgenemisplaan loomulikult, ,, lausus ta imestunult. Kõik olid väga ärevil, mina ka muidugi ning me moodustasime ringi, et me kõik näeks mis paberi peal kirjas oli. Oli plaan nagu plaan ikka kuid sellest mis seal kirjas oli ei saanud keegi peale Mahkit aru. See seal oli tema keel, mille ta ise välja oli mõelnud. Igasugused imelikud ''sõnad'' olid joonte juures ja Mahki hakkas neid kohe meile tõlkima. Sõnade tähendused selged, plaan peas läksime kõik oma kongidesse. Vahepeal oli mul meelest äragi läinud, et ma vanglas viibin. Tuli suur igatsus oma pojaga rääkida, Margareti surm tuli uuesti meelde ja tuju läks halvaks. Jälle segas mu omas-maailmas-viibimist keegi. See keegi oli vangla valvur kes mulle kongikaaslase tõi. see oli Maria.
Hommikuks oli Mariast järele jäänud ainult laip.
Ärkasin, ehmusin kui tema verist laipa nägin, vajutasin häirenuppu ning hakkasin nutma. See kõik juhtus võib-olla mõni sekund, kuid minu jaoks oli see igavik. Mõne minutiga olid kohal valvurid, arstid ja teised naised. Nende seas mahki, Kim, Amy, Cecilya ja Mariannye. Nad vaatasin nuttes kuidas Maria pandi kanderaamile ja siis lina talle peale. Mina jälgisin siis neid ning kui Maria kongist välja viidi kallistasin ma mahkit. See oli suur ja terav löök meile kõigile, ta oli väga heaks sõbraks saanud ning keegi ei teadnud miks ta ennast šiletiga tappis. Kust ta selle ültse sai?
Õnneks ei hakatud mind süüdistama. Ei politsei ega ka Mahki ja teised meie kamba naised. Olukord oli nüüd mitu korda kurvem. Plaanist ei räägitud kaks kuud. Mariast ka mitte. Ma isegi ei tea millest me rääkisime kuid neid kahte teemat me ei puudutanud. Lihtsalt elasime oma vangla elu, mina ainult lootisin, et ükskord tuleb ka see päev mil Mahki oma plaan uuesti avastab. Keegi ei ole julgenud temalt seda küsida, sest ta on alati kuidagi kurja näoga olnud kuid nüüd on ta veel kuri ja kurb. Kokku sai kolm kuud leina ja plaanist mitte rääkimist.
Kuid siis tuli ka see päev. Plaan muudeti Amy poolt. Mahki ei suutnud ikka midagi veel teha. Kardsime, et mahkil oli Mariaga midagi kuid sellest me ka temaga ei rääkinud. Kui uuesti plaanist rääkida siis seda muutis Amy nii, et väljatee oleks lühem. Rohkem ma ei ütle.

,,Miriam,, 5

Oli hommik. Päike paistis aknast sisse, mulle silma. Nii ilus ilm oli. Aga noh, kauaks. Kohe kui ma olin jõudnud ennast kööki vedada, et kohvi teha hakkas vihma sadama, päike kadus ära ja natuke ka müristas. ,,Normaalne, ,, ütlesin ma tõsiselt vett kiirkeetjasse pannes. Siis koputati mu korteriuksele. Ehmusin, panin vee keema, sättisin oma hommikumantlit ja läksin vaatama kes koputab. Ukse taga seisis politseinik. Ta tuli sisse, vahtis natuke ringi ja hakkas siis rääkima, nagu oleks tal väga kiire. ,, Me pole enam kaua ühendust pidanud, ,, lausus politsei ,, Ainult kaks-kolm päeva, ,, ütlesin rahulikult, käed risti seistes. ,, No, jah. Seda küll. Nüüd aga peame me teatama teile midagi tähtsat. Me leidsime teie õe ühest motellist. Ta oli vägistatud ja tapetud. Mul on väga kahju.,, Tapetud? TAPETUD??,, karjusin ma nuttes. Ma kukusin istuli. Ma ei oskanud enam midagi teha. ,, MINU ÕDE on tapetud??,, küsisin läbi nutu politseiniku käest kes mind lohutada püüdis aga see ei tulnud tal ültse välja. ,, Kahjuks.. jah. ,, vastas ta kurvalt. ,,Kuid mul on veel teinegi teadaanne,, lausus ta püsti tõustes ja oma nimesilti kohendades. ,, Nimelt saime me teada Mattiase mõrvari. ,, ,,Ma muutusin tõsiseks ega nutnud enam. Tõusin püsti ja tegin näo nagu oleks ma väga huvitatud kuid mu sisimus värises õudusest, et mind võidakse kohe vangi panna. Ja seda tehtigi.
Ma läksin oma tuppa, riideid vahetama. Seal hakkasin ma uuesti nutma. Ma ei saanud ka põgeneda, sest maja oli politseinikest ümber piiratud. Tagasi jõudes ootas see politseinik mind juba käeraudadega mis ta kohe mulle käte ümber pani. Mu kõige kardetum päev oli saabunud.Koos kahe politseinikuga läksime õue, autosse ja siis kohe jaoskonda. Mind kuulati seal üle. Nõustusin sellega, et olin Mattiase tapnud, kuid vaidlesime sellepärast, et ma ei teinud seda meelega. Mind ju sunniti. Õigesse vanglasse jõudes pidi algul minema kuskile ruumi, kus istus vastiku irvega vanamutt. Kui ma ei eksi siis oli nimesildi peal kirjas proua Frog. Ma muigasin seda silti vaadates, sest see läks vägagi tema näolapiga kokku.Istusin, ja kohe hakkas proua Frog küsima: ,, Nii proua Turner. Te olete abielus eks?,, ,, Jah olen.,, ,, Miks te mehe perekonnanime ei võtnud?,, ,, Miks ma oleks pidanud, ma ei taha mõrvariga sama nime.,, ,, Pidage meeles, et teie olete ka mõrvar.,, ,, Ma ei tahtnud seda teha, mind sunniti, miks keegi aru ei saa?,, Frog sellele küsimusele ei vastanud, vaatas ainult mingit kaustikut ning küsis edasi. ,, Kui vana te olete?,, ,, 38. ,, ,, Kas teil on lapsi?,, ,, On küll jah. Poeg,Joseph. Ta on 17. ,, ,,Väga hea. võite minna.,, Võte minna? mõtlesin ma. Kuidas saab öelda inimesele ,kes on tapnud sunniviisiliselt mehe, et te võite nüüd vangi minna. Täielik viisakuse puudumine.
Vangla oli jube. Igalpool ainult naised. Ühed naersid, teised karjusid ja kaklesid, kolmandad kõndisid ringi, selline nägu peas nagu plaaniks põgenemist.Mind saadeti oma kongi. Panin asjad voodi peale ning vahtisin ringi.
Täielik tunnete puudumine tekkis seal. Tõeline südantlõhestav masendus.

,,Miriam,, 4

Tom oli hull. Seda oli näha, kuigi samas oli ka ta väga tark ja kaval. Keegi ei saanud kunagi tema tegemistest ja mõrvadest teada. Tema poolt ära minnes läksin ma kohe oma õe juurde. Ta oli mind alati aidanud ja toetanud.Koputasin korteri uksele, teda ei tulnud. Ma vaatasin ka mati alla kus tal tavaliselt võti on kui ta ära läheb, aga seda seal polnud. ,,Ei ole. Kus ta läks siis?,, need olid mu esimesed mõtted kui olin mati alla vaadanud. Tõusin püsti ja läksin otsemaid majahoidja juurde. Tema, vanaproua Mauersmith. Ta teadis kõike, absoluutselt kõike mis seal keskmise suurusega kortermajas juhtus. Niisiis, proua Mauersmithi juurde jõudes pakkus ta mulle musta kohvi. Ilma suhkru ja piimata.Ma jälestasin seda, kuid ma ei tahtnud olla ebaviisakas ning ma ikkagi jõin. Alustasin oma tähtsat juttu kohe kui olime suundunud elutuppa kus peale lillede ja suurte akende ning laua ja toolideta midagi polnud. ,, Ma tulin siia oma õe, Margaret Turneri pärast. Te ju teate teda, elab kolmandal korrusel, ,, alustasin ma. ,, Tean tean. Ta käib siin tihti. Ja mis temaga ?,, ,, Ega te ei tea kuhu ta täna minna võis? Ja kas ta läks üksi?,, ,,Hmm, ta läks küll, koos mingi mehega. Ja tal olid kohvrid käes. Käis ka siit läbi ning andis võtme. Ütles et läheb kauaks ära ja võibolla ei tulegi tagasi.,, Sellepeale ma tõusin püsti, võtsin oma käekoti, ütlesin proua Mauersmithile, et ta mulle Margareti korteri võtme annaks ning siis läksin kähku minema. Jooksin treppidest üles, kolmandale korrusele. Võtsin võtme ja keerasin ukse lahti. Sinna jõudes vaatas mulle vastu korras koridor.Läksin kohe magamistuppa, voodilinad olid sassis, padjad kuskil teisel pool tuba, ja tekki ei näinudki. Ohkasin, ning toetasin ennast vastu seina. Ma hakkasin nutma. Kuidas sai ta praegu ära minna, võõra(?) mehega, kui mulle on teha vaja, väga vaja?
Peale poeskäiku jõudsin ka koju. Liiga palju oli juhtunud ja sellepärast tahtsin puhata. Kõigest sellest mis oli juhtunud. Ma läksin magama, mõttega, et politsei võib kohe tulla ja mu trellide taha saata.

,,Miriam,, 3

Ma olin jamas, suures jamas. Kuskile ei olnud ka minna, sest kui ma oleksin siis põgenenud oleks hakatud kahtlustama. Ma ju pidin ta tapma.
Püüdsin jääda rahulikuks, aga see ei tulnud mul hästi välja, sest jälle helistati politseist.Öeldi, et surma põhjus polnud armuvalus ega muus sellises vaid see oli mõrv. Ütlesin aitähh ja panin toru ära. ,,Mõrv, mõrv, mõrv, ,, korrutasin endale. Nüüd on häda käes. Mida ma tegema pidin? Ma ei oskanud enam muule mõelda. Proovisin magama minna aga ka sellest ei tulnud midagi välja. Niisiis otsustasin külastada Tomi. Tom oli mu, niiöelda boss. Tema käsutuses ma tapsin inimesi.
Ma ei tahtnud seda, aga ma ei tahtnud ise ka surma saada. Tomi pool ukse juures seisid alati tema kaks turvameest, Max ja Georg. ,, Tere, pole sind ka ammu näinud, ,, laulus Tom irvates. Aah kui vihane ma ta peale olin ja olen siiamaani. Ta kohtles mind nagu mingit võõrast. ,,Abielusõrmust ei kannagi enam?,, küsisin ma nähavtes, tema kätt vaadates, sest ta oli seda koguaeg kandnud. ,, Me ei räägi sellest. Sul on ju muid põhjuseid mis sind siia vedas, mitte mingi abielusõrmus, ,, sõnas Tom. ,, On küll jah, tegeltikult tahtsin ma rääkida viimasest mõrvast. Ma ei saa enam nii jätkata. Kurat küll sa oled mu mees mitte mu boss, ,, ma hakkasin nutma. ,, Arvad, et saad minust nii kergelt lahti? Musikene, sa siis ei mäleta mis 4 aastat tagasi juhtus? Mina ei saa sinna midagi parata, et teise mehega olid.Nüüd saad tagasi, ,, ta ütles seda sellise tühjusega, et ma tahtsin lihtsalt ära surra. Me seisime seal vaikuses natuke, siis ma ütlesin:,, Kui sa seda jama ei lõpeta minuga, siis jääd sa oma ''alluvast'' ilma, ,, ja läksin minema.

,,Miriam,, 2

Mu järgmised kaks päeva läksid segaselt. Sain mõelda ainult Mattiasele, see oli selle surnud mehe nimi. Kolmandal päeval kutsuti mind jälle jaoskonda. Seal näidati mulle mehe pilte, kui ta veel elus oli. Küsiti kas ma tunnen teda. Loomulikult ma vastasin eitavalt.Kui ma koju läksin, oli väljas juba väga pime. Mulle tulid vastu kaks meest, siukest suurt ja tugevat. Algul ei olnud midagi, kõndisin rahulikult edasi.Siis aga kui nad mul juba peaaegu vastas olid, võtsid nad minust kinni ja surusid mulle mingi haisva lapi näo ette, ma uinusin. Ärkasin mingis korteris, suures ja tühjas. Seal oli ainult voodi, mille peal ma lamasin. Ma ei olnud millegiga kinni ja siis jooksin kohe ukse juurde, aga see oli ju kinni. aknaid ei olnud. Siis aga ilmus kuskilt välja üks mees, see sama kes ka mu kinni oli võtnud. ,,Mattiast tead?,, oli mehe esimene küsimus kui ta oli mu voodi peale istuli lükanud.,, Ei,'' ütlesin ma närviliselt. ,, Sa tapsid ta eks ole?,, küsis nüüd mees närviliselt ja vihaselt ning sihtis minu poole oma püstoliga. ,, Sa tapsid ta ja siis kirjutasid oma nime liivale, et oleks aru saada nagu ta tappis ennast armuvalus. Oli nii?Ma tean, et oli.,, ,, Kuulge, te ei saa mind süüdistada milleski millest ma ei tea midagi, ma ei tundnudki teda. Kust te ültse võtate, et mina ta tapsin? Ja ta taskus oli minu pilt. Miks peaks mõni tavaline mees kandma taskus võõra naise pilti?,, ma olin mehe peale väga vihane. ,,Te olete istunud, mõrvade pärast. Te ju teate seda. Kolm mõrva, siin samas linnas. Ma ei tea miks teid ültse vabadusse on lastud?,, lausus mees ja jäi vait, ta näost võis näha, et ta hakkab kohe nutma, aga ta ei teinud seda. ,, Kes te olete?,, küsisin juba rahulikumalt, kust ta seda teadis ültse, et ma vangis olen istunud. ,, Pole vahet kes ma olen, ,, ütles mees ja läks minema. Ust ta aga lukku ei pannud. Niisiis, sain ma minema minna. Välja jõudes nägin, et olin oma vastasmajas.

,,Miriam,, 1

Kell oli 3 öösel. Mu korteri uksele koputati , läksin vaatama kes see idioot on kes mind öösel segab. Ukse peal seisid kaks meest, politseinikud. Ma tervitasin neid uniselt ning me läksime kööki.Üks politseinikest ütles ,et leidsid rannast surnud mehe. ,,Kurat, miks just minu juurde tuldi?,, oli mu esimene mõte. ,, Mehe taskust leiti teie pilt, ja rannaliiva peale oli kirjutatud suurte tähtedega MIRIAM.On see teie nimi?,, Loomulikult on, mõtlesin ma kohe. Kõik oli väga kahtlane. Viieteist minuti pärast olime rannas. Mehe ümber oli palju politseinikke, arste ja veel igasuguseid uurijaid.Ma astusin vaikselt sinna kus oli mees. Lamas seal, silmad lahti, ümbertringi oli kõik verine. Mu mõtteid segas arst kes mulle ütles:,, Enesetapp, šiletiga. Arvatavasti selle naise pärast kelle nimi liiva peal on.,, Ma vaatasin kohe seda nime, MIRIAM,Suurelt.
Rannas olime me kõik vist hommikuni, igatahes oli juba valge. Sealt suundusime politseijaoskonda, kus mind küsitleti. Siis lõpuks nägin ma seda pilti mis pidi mehe taskust leitud olema, seal olin ma poes. Pilt oli tehtud umbes 2 aastat tagasi.