,,Miriam,, 30

Ma tahtsin vägagi teada, millise ime moodi me minu ära tapame. See tundus naljakas ja natuke jube. Jälle oli see hetk, kus ma ei osanud midagi teha ega öelda. Pigem peidan end voodi alla ja ei tule sealt enam tagasi. Aga elu tahtis elamist, nagu ma aru olin saanud ja ma pidin tegutsema.
,,Tom! Tom! Tee uks lahti!,, karjusin ta ukse taga viis minutit enne kui ta oma pilves kere ukse juurde vedas.
,,Mida?,, küsis Tom silmi vaevaga lahti hoides.
,,Vaata, mul on kiire...pane ennast riidesse ja lähme kõrvaldame Miriami!,,
,,Mis...miks sul nii kiire on?,,
,,Ma tahan selle ruttu ära teha. Mida varem, seda parem.,,
,,Oot oot, kõigepealt, Nicole, peame me teada saama, millises hullumajas ta on. Teiseks peame teadma, kuna ta väljas käib ja kolmandaks peame me ta kuidagi sealt välja saama. Ja sellega läheb aega.,,
,,Ma tean millises hullumajas ta on ja kuna ta väljas käib. Välja sealt saab ta öösel, mul on hullumaja kaart ja võti.,,
,,Mida? Kust sa seda tead ja need said?,, küsis Tom, kulm kortsus ja väga huvitatult.
,,See ei ole oluline.,, vastasin ülbelt.,,Mine pane nüüd riidesse.,,
Viie minuti pärast kõndisime Tomiga trepikojast alla, auto juurde. Ta kasutas seda sama lõhna mis aastaid tagasi, kui me veel koos olime. Istusime autosse: mina juhtisin, Tom istus mul kõrval. Ma ei suutnud uskuda, et ma olen jälle üks mõrvar ja nüüd teen ma vabatahtlikult koostööd Tomiga. Mul oli suur tahtmine ennast ise ära tappa. Seal samas.
,,Käime Georgei juurest läbi.,, Lausus Tom, lämmatades pika vaikuse.
,,Miks?,,
,,Temalt saab lisavarustust. Nicole, meil on kõike mida vaja, isegi infrapunakiirte prillid.,, ütles Tom muiates.
,,Lokitangid ka?,,
George elas linnast väljas väikeses majakeses, mille ees oli viis uhket autot. George kõndis meie juurde sigarett ees ja naerdes.
,,Noo, lähete lõbutsema?,,
,,Loomulikult,, vastas Tom ja võttis vastu sigareti mis George talle pakkus.
,,Tere George,, ütlesin sõbralikult muiates ja autost välja astudes.
,,Mm, tere tere Nicole. Ei ole ammu näinud. Sa Miriami juures oled käinud?,,
,,Olen,, vastasin talle ja toetasin ennast vastu autot. Tom ja George jälgisid mõlemad mind, kuid kui ma neile küsivalt otsa vaatasin, jätkasid nad oma juttu.
,,Meil on vaja ‘’õiget staffi’’.,, ütles Tom Georgile, puhudes välja sigaretist imetud tossu.
,,Ma arvasingi. Mul ei ole küll palju aega...aga tulge kaasa.,, George juhatas meid garaažini, avas seal oleva ukse ja me läksime sisse. Tuled läksid ise põlema ja meie ees oli kümneid relvi, erineva välimuse ja erineva suurusega. Tom võttis sealt paar tükki ja andis ühe mulle. Siis läksime teise ruumi, kus oli prille, mütse, nööre, vedelikke ja igasuguseid muid huvitavaid asju. Tom korjas endale kotti palju kraami ja me läksime tagasi välja.
,,Olgu, edu teile! Öösel näeme.,, ütles George ja läks majja.
,,Nii, vii meid hullumajja.,, ütles Tom, pani asjad pagasnikusse ja istus minu kõrvale.
,,Pane vöö ka peale, kui me vahele jääme, hakatakse meie tausta ka uurima ja siis tuleb järjekordne jama.,, Mina panin turvavöö peale, vaatasin talle vihaselt otsa ja ütlesin:,, Jah, ega ma viie aastane ei ole.,, Siis sättisin väiksemat sorti püstoli endale suka vahele. Ilusti, et seeliku alt seda näha poleks, see sealt ära ei kukuks ja endal ka mugav oleks. Järgmisel hetkel kihutasime juba kiirteel, mis viis hullumajja.
,,Kuidas sa tead kus see asub?,,
,,Ma käisin seal kirjanikuna. Küsitlesin hulle, et kuidas nad elavad jne. Siis sattusin ka Miriami juurde. Ma tean täpselt mis palatis ta on.,,
,,Olgu.,, Hullumaja parklasse jõudes vaatasime kella ja istusime lihtsalt autos, sest abivägi saabus ja tegevus toimus keskööl.