,,Miriam,, 17

Kui ehamtus oli ära ehmatatud, märkasin et, Nicole on vägagi rahulik: Ei õnnelik, et oma kaksiku leidis, ega ka tõsine. Ta lihtsalt seisis mu ees ning vaatas mulle otsa. Minul oli selline tunne nagu vahiks ma kogu see aeg peeglisse. Siis aga pani ta kingad jalga tagasi, istus laua taha, palus mul ka istuda ning hakkas uuesti rääkima:,,Ma tahaks ikkagi teada, mis jääb loo kirjutamisega?,, ,,Oot ooot, pea nüüd oma jutuga. Sa just näitasid mulle, et oled mu kaksik, ei öelnud midagi ning nüüd räägid jälle sellest loost. Mind huvitab palju rohkem rääkida meist.,, ,,Meist...mul ei ole midagi rääkida. Jah, mul on hea meel sind näha, sinuga rääkida aga mul on väga palju saladusi mis mu sees kripeldavad ning ma kardan, et kui me palju edasi suhtleme, ütlen nad sulle välja.,, ,,Saladusi. Meil kõigil on saladusi, ega see mingi ime asi pole.,, ,,Miriam, sa ei saa aru. Ma tahan, et sa saaks.,, ,,Mida nohhh! Sa sellepärast tulidki, et öelda mulle et, sul on saladusi aga sa ei taha mulle rääkida? Vabandust väga aga mul ei ole vaja seda teada.,, ,,Jah, ma tulin ainult selle pärast! (*veidi kõvem hääl* ) Kuigi ma tahan ka sinust loo kirjutada. Väga huvitav on kirjutada samasugusest inimesest nagu sa ise oled, elulugu mis erineb vägagi sinu enda omast.,, ,,Nojah, normaalne. Mina just lootsin, et saan oma õega normaalselt rääkida aga tundub, et ei saa. Aga muidu, kui tahad minust kirjutada: mu elu algas samamoodi, samas kohas ja samal ajal kui sinu omagi. Elasin kaua aega mehega, kes pärast osutus kurjategijaks ning ühel ööl kui nägi mind teise mehega, kasutas ta mind. Selles mõttes, et mina pidin tapma neid inimesi keda tema tahtis. Kui ma seda ei oleks teinud, oleks ta tapnud meie poja Josephi. Nii ma sattusin vanglasse. Vanglas olid head aastad...igatsen siiamaani vabadust, aga nood aastad olid rahulikud. Vanglas juhtus mul midagi ning ma sattusin siia pärapõrgusse. Ma ei tea mis koht see õieti ongi. Sobib?,, ,,Oehh Miriam. Mul on sinust nii kahju.,, ,,Tänan, kuigi pole vaja.,, ,,Enne kui ma lähen, siis tahtsin öelda, et mul on väga kahju mis Margaretiga juhtus. See oli küll ammu aga kui ma slelest kuulsin...tunnen kaasa.,, ,,Mul isegi ununes see vahepeal.,, ,,Head aega, Miriam.,, ,,Head aega Nicole.,,
Ta teadis midagi. Ma tean et ta teadis, sest ta poleks muidu tulnud ja ta poleks tahtnud kõike teada ega poleks rääkinud ka nii kahtlaselt. Põhimõtteliselt on mul kahju, et suhe oma identse kaksikuga ei ole just kiiduväärt, kuid samas ei nuta ka patja, sest ta tundus suhteliselt külm inimene. Isegi see kuidas ta ütles, et tal kahju on, oli ka näha, et see ei tulnud südamest.Istusin oma palatis vaikselt mõedles oma sõnadele: vanglas olid head aastad... ning mulle tundus nagu ma ei olekski vahepeal vanglas käinud. Kogu elu oleks olnud vabaduses ja siis siin...hullumajas.