Ma alguses arvasin, et sisse tuleb vangla läänetiiva ülem. See tumepruunide ning krässus juustega lühike ja tugev naine Marie .Ta käib alati vange vaatamas kui need teise kongi kolivad, kuigi talle see ei meeldi, seda on näost näha. Aga sisse astus hoopis üks vangivalvuritest. See sama valvur kes mulle naeratanud oli. Ta seisis ukse juures paar pikka ja venivat sekundit ning siis lausus:,,Tere, ma olen Jonathan.,, Ma tõusin voodi pealt püsti, ta surus mu kätt. ,,Ma olen Miriam,, laususin ma vastu. See kõik kestis mõni sekund, aga minu jaoks oli see igavik. tema soe käsi ja soe naeratus ja soojad silmad. Lõppkokkuvõttes, ma armusin.
Kui me lõpuks olime üksteist tutvustanud ja käed lahti lasknud rääkis ta mulle kuhu uude kohta viidi puhtad linad ja andis mulle kirja. Jonathan ütles vaid:,, See kiri on kellegilt kes teid väga armastab. Vähemalt ta ise ütles nii. Head päeva,, ning ta lahkus, jättes kirja lauale, mida ma ei julgenud lahti teha.
,,Kellegilt, kes mind armastab?!,,
No comments:
Post a Comment