,,Miriam,, 2

Mu järgmised kaks päeva läksid segaselt. Sain mõelda ainult Mattiasele, see oli selle surnud mehe nimi. Kolmandal päeval kutsuti mind jälle jaoskonda. Seal näidati mulle mehe pilte, kui ta veel elus oli. Küsiti kas ma tunnen teda. Loomulikult ma vastasin eitavalt.Kui ma koju läksin, oli väljas juba väga pime. Mulle tulid vastu kaks meest, siukest suurt ja tugevat. Algul ei olnud midagi, kõndisin rahulikult edasi.Siis aga kui nad mul juba peaaegu vastas olid, võtsid nad minust kinni ja surusid mulle mingi haisva lapi näo ette, ma uinusin. Ärkasin mingis korteris, suures ja tühjas. Seal oli ainult voodi, mille peal ma lamasin. Ma ei olnud millegiga kinni ja siis jooksin kohe ukse juurde, aga see oli ju kinni. aknaid ei olnud. Siis aga ilmus kuskilt välja üks mees, see sama kes ka mu kinni oli võtnud. ,,Mattiast tead?,, oli mehe esimene küsimus kui ta oli mu voodi peale istuli lükanud.,, Ei,'' ütlesin ma närviliselt. ,, Sa tapsid ta eks ole?,, küsis nüüd mees närviliselt ja vihaselt ning sihtis minu poole oma püstoliga. ,, Sa tapsid ta ja siis kirjutasid oma nime liivale, et oleks aru saada nagu ta tappis ennast armuvalus. Oli nii?Ma tean, et oli.,, ,, Kuulge, te ei saa mind süüdistada milleski millest ma ei tea midagi, ma ei tundnudki teda. Kust te ültse võtate, et mina ta tapsin? Ja ta taskus oli minu pilt. Miks peaks mõni tavaline mees kandma taskus võõra naise pilti?,, ma olin mehe peale väga vihane. ,,Te olete istunud, mõrvade pärast. Te ju teate seda. Kolm mõrva, siin samas linnas. Ma ei tea miks teid ültse vabadusse on lastud?,, lausus mees ja jäi vait, ta näost võis näha, et ta hakkab kohe nutma, aga ta ei teinud seda. ,, Kes te olete?,, küsisin juba rahulikumalt, kust ta seda teadis ültse, et ma vangis olen istunud. ,, Pole vahet kes ma olen, ,, ütles mees ja läks minema. Ust ta aga lukku ei pannud. Niisiis, sain ma minema minna. Välja jõudes nägin, et olin oma vastasmajas.