,,Miriam,, 8

Ühel esmaspäeval, istusime kellegi Mary ja Kristaga laua taga, mängisime kaarte ja kuulsime kuidas kõlaritest, kust muidu tuli imelik muusika, hakkas rääkima naine:,,Mahkijelja Mahdusudana Dattera, palun tulge vangla kantseleisse.,, See naine korrutas seda seal mitu korda. Sain alles kolmandal koral aru et, see oli see sama. See sama Mahki kellega ma kolm aastat tagasi olin olnud suur sõber. Ma polnud temaga kogu see aeg suhelnud, ma polnud teda isegi näinud.
Äkki jooksis Mahki minu juurde:,, Miriam,Miriaaaaam, ma saan välja!,, tal oli nii ehmunud nägu et tahtsin nutta aga samas oli tal maailma-õnnelikuma-inimese nägu peas. Naeratasin talle kurvalt ja kadedalt, tõusin siis püsti ja kallistasin teda kõvasti.Pisarad voolasid mööda tema põske ning ta ütles:,, Sa oled üks parimaid, Miriam!,, Siis ta läks, koos vangivalvuriga. Vangivalvuriga, keda ma polnud kunagi näinud. Ta naeratas mulle.
Lehvitasin Mahkijeljale ning läksin oma kongi, mis asus nüüd kolmanad korrusel. Olin seigelnud nende aastate jooksul paljudes kongides kuid see tundus kõige parem. Madrats oli pehmem kui mujal.
Ma istusin oma voodi peal kuni keegi astus sisse.