,,Miriam,, 20

,,Abieluettepanek. Abieluettepanek. Mida? Abieluettepanek? Ma ei saa aru.,, Ma istusin jälle oma voodi peal, peas keerlesid miljonid mõtted ja teisipäev ei tulnud mitte kuidagi meelde. Miks mulle ei tulnud see meelde? Mis mul juhtus? Miks Jonathan tegi abieluettepaneku? Ma tahtsin vastusi neile küsimustele. Kuid arvatavasti ma neid ei saanud. Ei olnud Jonathani ja dr. Stump ka midagi ei teadnud. Ma tundsin ennast vägagi halvasti, kurnatuna ja tahtsin magada. Aga ma ei saanud seda teha kuna dr. Stump astus mu palatisse sisse ja see rutakas sisse astumine ei olnud üldse võõras. Ta kõnnib alati nii ja nüüd see ei tundunud enam nii halb vaid pigem armas. ,,Tere Miriam,, ütles ta vaikse häälega.
,,Tere,, vastasin ja vaatasin kuidas ta palatis edasi-tagasi kõndis.
,,See Jonathani asi, ma helistasin talle, saatsin meili...mitte midagi. Ta ei loo minuga mingit kontakti.,, ta hakkas veel midagi ütlema, kuid ma segasin vahele:,, Mis minuga juhtus? Miks ma midagi ei mäleta?,,
,,Seda on raske seletada. Su ajuga toimub midagi, mida me ei leia. Teisipäeval tegime sulle ka uuringuid, kuid mitte miski ei viidanud mälukaotusele ega minestamisele...,, ütles ta ja ma katkestasin:,, minestamisele?,,
,,Jah, Jonathani juures sa minestasid ja sul oli väike põrutus. Pea sees me midagi ei leidnud...Miriam, ma ei tea milles on asi.,, ütles ta kurvalt ja lisas:,,Ma tean, et sa pole hull. Ma tean, et sa ei vääri siin olemist aga usu mind, sa saad terveks ja üsna pea.,, ja ta läks. Ma lihtsalt seisin keset palatit ja vahtisin vastasseina, ma ei osanud midagi enam mõelda ega öelda. Ma olin nüüd rohkem mures oma tervise kui Jonathani ja tema abieluettepaneku pärast.
Möödus nädal. Jonathan tormas palati uksest sisse, lilled käes ja müts viltu peas:,,Miriaammm,, ta kallistas mind kõvasti ja pani lilled laua peale.
,,Anna andeks, et ma ei ole varem tulnud. Ma ei saanud. Aga ma tahtsin lihtsalt küsida, et kuidas sul läheb?,, küsis ta ja istus mu kõrvale voodi peale.
,,Tere Jonathan. Tahtsid lihtsalt küsida...sul oli eelmine kord ju midagi tähtsamat küsida, kui seda, et kuidas mul läheb. Sest ma arvan, et sa tead ise ka, kuidas inimestel hullumajas läheb,, olin rahulik, kuigi ma tean, et talle tundus nagu ma oleksin kuri või vihane.
,,Jah, aga...vaata Miriam, me ei saaks praegu abielluda...,,
,,Miks?,, vahele segades. ,,Asi on hullumajas või milleski muus?,,
,,Milleski muus..ja sa ei taha seda teada.,,
,,Kui ma kellegiga abiellun, siis ma peaks ikka natukene teadma, või mis sina arvad?,,
,,Aga need asjad on teistsugused. Mul on tegemis Miriam ja ma ei saa sinuga praegu abielluda. Ma tean, et see ettepanek tuli äkki aga ma tahan sinuga abielluda...aga....teeme selle natuke hiljem.,, ta tõusis püsti ja kõndis närviliselt ringi.
,,Jonathan, ma ei taha mingeid suuri saladusi. Ma pean teadma, mis on lahti. Või muidu, me ei usalda üksteist ja meie suhtest ja veel enam abielust ei saa mitte midagi.,, tõusin ka püsti ja kõndisin tema juurde.Ta vaatas mulle otsa:,, Sa ei taha seda teada. Lase lilled vaasi panna.,, andis mulle põsemusi ja läks sama kiirelt nagu oli tulnud.
Ütle siis, et siin ei lähe hulluks. Midagi teada ei saa, midagi ise ei mäleta... aga kuidas mu pojaga läheb?! Millist elu Joseph elab ja kas ta oma ema ka mäletab?