,,Miriam,, 21

,,Josephist ei ole kuulda olnud...kaks nädalat...mu poeg... Mida ma tegema pean, et temaga kontkati saada?,, küsisin dr Stumpi käest, kui istusime õues pingi peal.
,,Ma võin lasta ta üles otsida. See ei tohiks keeruline olla. Keeruline asi on ainult tema siia kutsumine.,,
,,Miks keeruline?,, küsisin kiirelt ja vaatasin nüüd talle otsa, sest taeva uurimine muutus igavaks.
,,Ta pidavat elama Euroopas...,,
,,Kust teie seda teate?,,
,,Ma uurisin natuke su elulugu ja perekonda. Josephil on naine ja poeg.,, ta naeratas mulle kurvalt ja kaastundlikult.
,,Ma olen vanaema ja ma ei teadnudki sellest...,, langetasin pea ning lasin mööda põske alla voolata ühel pisaral.
Dr. Stump jätkas kurvalt:,, Andmete järgi elavad nad Inglismaal. Ta naise nimi on Victoria ja poja nimi Oliver... ma pean nüüd minema.,, ta läks kiire sammuga ära, peas nägu nagu oleks ta rääkinud liiga palju. Ma ei saanud ühest asjast aru: Mis andmete järgi?
Ma jäin sinna pingi peale mõtlema Josephist, kes just oli 18 aastane poiss ja nüüd äkki isa ja abikaasa. Ja mina...olen kõigest sellest ilma jäänud. Tekkis ‘’mitte-keegi-mind-ei-armasta’’ tunne ja ma tulin ruttu välja sellest mõtete-maailmast, et mitte masendusse langeda. Ma olen vanaema. Kas ma olen tõesti juba nii vana?
,,Tere!,, hüüdis keegi kusagilt kaugelt. Hullumaja õu ka summutab hääli, et ka normaalsed inimesed (nagu mina) tunneksid ennast hulludena.
,,Tere Miriam,, hääl tuli seljatagant, ma pöörasin ennast ja nägin seal...
,,Mahkijelja olen,, ütles ta kõva häälega käsi laiutades. Mina aga vaatasin talle tuma näoga otsa ja teretasin.
,,Miks nii tõsine?,, küsis ta kui oli ennast mu kõrvale sättinud. Kuidas ta üldse sisse sai? Ta on ka hull otse vanglast?
,,Miks nii tõsine...hmm, ütleme nii, et ma olen hullumajas.,,
,,Jaaa...edasi?,, küsis Mahkijelja ja vaatas mulle küsivalt otsa. Kas ta oli varem ka selline loll või olin mina ka nooremana lollem kui praegu, sest nüüd ma temaga ühes ruumis olla ei taha.
,,Edasi? Miks sa nii blondiin oled? Ma olen hullumajas, kas ma pean nüüd rõõmus ja õnnelik olema?,, ma peaaegu röökisin ta peale.
,, Rahu Miriam. Ma olin ka hullumajas...Okei, väike naliii...hahaha. Mis viga on? Teised käivad siin ringi ja vahivad taevasse ega näe midagi ja ammugi ei kuule, aga sina oled siin raevus.,, rääkis ta rahulikult, oma huuleneeti kohendades.
,,Issand, sa oled täis lollakas. Mis sul viga on? Ma olen selline, sest MA OLEN NORMAALNE!,, karjusin, tõusin püsti, tegin näo, et mina ei teinud midagi ja läksin minema. Mahkijelja jäi sinna üksi kohkunult istuma. Tõsiselt kohutav on kuulata inimest niimoodi rääkimas, keda ma tean mitu aastat ja kes on olnud mulle üks parimaid sõpru...Jõudsin sisse ja jälle kõnnin selles pikas valges koridoris, millel nagu ei tulekski lõppu ja ma olen siin päris üksi. Põgeneks? Loomulikult vastaksin jaatavalt, kui ma teaks milline neist paljudest ustest viiks välja. Siin on kõik ühesugused. Hakkasin jooksma, vaatasin mõlemale poole ega leidnud ühtegi väljapääsu modi ust. Äkki tuli mul peale suur tahe siit välja saada. Jooksin ikka edasi kuni vasakut kätt oli silt: EXIT. Ma seisin seal...vastu vaatas EXIT ja uks, peas keerles mõte: Mida kuradit sa veel siin ootad? kuid juba kaugelt tuli dr.Stump oma rutaka sammuga:,, Mida sa siin teed Miriam?,, küsis ta kohkunult, peas nägu, nagu ta ei näinud mind, mis sellest, et ta kogu siia poole tuleku aeg minu poole vaatas.
,,Ma eksisin ära,, vastasin talle vaikselt ja mõtlikult, ise EXITit jälgides.
,,Olgu, tule nüüd, ma viin su tagasi oma palatisse.,, ütles Stump, võttis mul käest kinni ja hakkas mind väljapääsu juurest ära vedama.