,,Miriam,, 25

,,Ma olen kuulus! MA OLEN ASHTON KUTCHER! MA OLEN KUUUULUS!,, karjus keegi lootusetult koridoris. Läksin vaatama, kes seal on. Kaks suur valgetes kitlites meest, vedamas rabelevat William Shakespearei...kellest äkitselt sai Ashton Kutcher? Kuna koridor oli pikk, karjus ta ka kaua. Oma palati juures jäid nad seisma ja William-Ashton ütles altkulmu veidi irvitades:,, Haa! Eks me kõik ole ühed artistid!,, Käsi plaksutades kõndis ta edasi oma palatisse, talle järgnesid suured mehed ja kaugelt tõttav dr. Stump.
,,Vabandan väga, et teid häiriti,, ütles Stump veidi hingeldades meie kõigi ees, kes võtsid vaevaks vaatama tulla Ashton Kutcheri hullumajja toomist. See vahejuhtum tuli kasuks ma usun. Argipäeva rutiini on selliseid asju vaja. Isegi hullumajas, kus hullud ikka röögivad segaselt. Tema aga ei röökinud midagi segast, vaid selgitas tuimade nägudega meestele, et just tema on Ashton ja et Ashtonit ei viida palatisse. Kuigi ma ei saanud aru, kuhu jäi siis William Shakespeare. Olgu, mees eelistab olla see, kes tahab, mitte see, kes peab.
Ma ei oska enam oma elu elada. Ma ei tea mida ma tegema pean, mida ma mõtlema pean. Kuidas olla, mida rääkida, kuidas rääkida, mida teha. Ma ei oska enam normaalselt elada. Ma ei oska naerda õigete asjade peale. Ma ei taha olla siin enam. Ma ei taha üldse enam midagi. Mitte midagi kui ainult vabadusse minna. Aga mida ma seal teen? Kus ma elan? Mul töökoht ka on? Elu on raske ja siin mõeldes tundub see isegi võimatult raske. Ma olen küll nõus, et las asjad lähevad nii, nagu nad lähevad. See ei kehti aga kõikide asjadega ja ma arvan, et praegu ei sobi see kohe üldse.
,,Ma PEAN...,, ütlesin endale kõva häälega tooli pealt püsti tõustes.
,,tere... Sa pead?,, tuli samal ajal sisse Peter, kes jäi mind küsivalt vaatama. Mina aga ei tahtnud teda enam näha.
,,Kas te võiksite ära minna?,, olin veel rahulik.
,,Su rohud?,, püüdis Peter teha rõõmsat nägu ja klõbistas rohutopsi.
,,Mine ära!,, vastasin ähvardavalt.
,,Rahu Miriam. Kõik on hästi,, Peter pani rohutopsi lauale ja püüdis minust kinni haarata.
,,KAS SA EI SAANUD ARU?,, karjusin, mille peale ta ehmus ja hakkas oma prille kohendama.
,,KOHE!,, karjusin veel ja nägin välja nagu õige hull. See oli ainult halb. Kuigi Peter kuulas ja läks ära. Ma teadsin, et kohe on siin need kaks suurt meest kitlitega ja viivad mu kuhugile tuppa, kus on pehmed seinad. Nagu filmis või mõnes romaanis. Mina aga tahan lihtsalt ära minna ja mitte enam Peterit ega neid tumesiniseid palati seinu näha. Hüppaks aknast alla? Või jookseks koridori peal ringi ja karjuks: HULL MEES AJAB TAGA!, siis jooksed EXITist välja ja kogu lugu? Nende küsimuste peale istusin ma tagasi tugitooli, kust olin enne püsti tõusnud ja minema tahtnud minna. Vajusin mõtteisse ja vahtisin aknast välja. Mu elu on täiesti rikutud ja seda kõike Tomi pärast. Või siis pigem minu, et ma temasse armusin. Ma pean midagi ette võtma ja seda ma teen. Igatahes, kui ma välja saan otsin esimese asjana korteri endale ja siis lähen tapan Tomi ära. Ükskõik kuidas, aga tema peab surema.