Kui Maria surmast oli möödas juba pool aastat sai ka Mahki üle oma imelikust leinast. Imelikust sellepärast, et ta oli kõik need kuus kuud käinud mustades riietes, tema kongis olid küünlad ja jeesuse pilt.Enam polnud nii, meie plaan oli isegi siis veel olemas ja ootas oma aega, et see uuesti üle vaadatakse. Aga asjad polnud päris nii nagu me arvasime.
Ühel õhtupoolikul oli plaan kadunud. See oli alati olnud Mahki madratsi all aga nüüd seda seal polnud,lihtsalt ei olnud.Me kõik olime sellepärast väga närvis ja ärevil, keegi ei teadnud kus see võis praegu olla. Valvuri käes? Või oli selle näpanud mõni teine vang kes tahtis sama meeleheitlikult nagu meiegi siit kähku ära saada?
Nii mõtlesime järgmised kaks päeva, kuid midagi ei juhtunud. Ka järgmised kaks kuud ei juhtunud midagi, vähemalt meiega mitte. Kuulsime ainult et, vanglast oli põgenenud kolm naist. Meie plaani järgi!
Kui plaani vargad teada olid, ei viitsinu, jah sõna otseses mõttes ei viitsinud keegi enam plaanile mõelda. Elasime jälle oma ,,igapäevast,, vangla elu.
Ühel esmaspäeval helistasin ka oma pojale, tal läks hästi. Ütlesin talle et olen vanglas. Ta pidi mind külastama kuid ta ei teinud seda, mitte kunagi. Ma küll koguaeg ootasin teda, ta oli mu ainus laps ja tema ei tulnud. Mul oli maailma poolt maha jäetud tunne.
No comments:
Post a Comment