,,Miriam,, 24

Haigused haigusteks. Võib-olla mul polegi kõike vaja teada. Rohkem huvitab mind mu kaksikõde Nicole. Ta pole veel tagasi tulnud ega rääkinud midagi raamatust või muust. Ma usun, et mind huvitaks rohkem teised asjad kui raamat. Igatahes, Peter käis hommikul ja ütles, et ma kolin teise palatisse. Seal on hubasem ja suur aken, mis on väga oluline minu jaoks. Ma isegi imestan, et olen hakkama saanud ilma aknata.
,,Tere hommikust!,, hõikas Peter.
,,Tere lõunat sullegi,, ütlesin vastu.
,,Nüüd võta oma seitse asja ja lähme teise palatisse.,, lausus ta mulle, ootas mu ära ja me kõndisime mööda pikka koridori. Möödusime EXITist ja jäime liftide ette seisma.
,,Nüüd oled sa kolmandal korrusel. Seal on rohkem palateid, nad on suuremad ja hubasemad kui esimese korruse omad.,, rääkis ta lifti astudes.
,,Olgu.,, vastasin sõnu otsides. Lõpuks aga arvasin, et ei peagi rohkem midagi ütlema. Kui lifti uksed avanesid, oli erinevust kohe tunda. Koridori seinad olid helesinised ja palatiuksed tumesinised. Aru oli saada, et siin korrusel ei ole hulle. Me jõudsime minu palati juurde, mis oli peaaegu koridori lõpus. Peter avas ukse ja mulle vaatas vastu ilus suur sinine tuba. Ma ei saanudki seda palatiks nimetada. Voodi oli ühes toa nurgas. Kahel pool voodit olid tumepruunid öökapid, akna ees olid valged maani kardinad ja keset tuba oli kandiline tume laud, mille peal olid lilled, maas oli valge vaip, põrand oli tumepruun ja ühe sõnaga- kõik oli väga korras ja kena. Peter vaatas palatit, siis mind ja ütles:,, Ma jätan su nüüd siia üksi. Välja saab liftiga esimesele korrusele sõites ja siis sa edasi tead, kuhu minema peab. Head aega,, ta ei oodanud vastust, vaid läks rutuga minema. Mina seisin ukse peal ja lihtsalt vaatasin palatit, ise teistele asjadele mõeldes. Minust kõndis mööda William, William Shakespeare.
,,Tere, madam. Mis teid siia poole toob?,, küsis ta, pani oma käe mu õlale ja vaatas palatit.
,,See palat toobki. Ma kolin nüüd siia.,,
,,Aga see on ju ainult hea, ma olen su vastaspalatis,, ütles ta rõõmsalt naeratades.
,,On küll jah,, vastasin mõtlikult ,, Ma lähen nüüd,,
,,Olgu. Head aega, madam,, ja ta kadus oma palatisse ja mina enda omasse. Viskasin veel ühe ülevaatliku pilgu palatile peale ja hüppasin voodi peale. See oli pehmem. Edasi aga ei oskanud ma midagi teha, mis siis, et aknast välja oli tore vaadata. Inimesed kõndisid tänaval. Neid ei hoinud kinni hullumaja seinad, nad võisid vabalt ringi kõndida kus iganes.
,,Ühel päeval teen mina ka seda!,, ütlesin endale vaikselt.