,,Miriam,, 6

Nädal aega ei saanud ma oma kongist välja. Ma lihtsalt ei tahtnud, ma ei söönud ka. Kuid tuli ka see üks päev kui otsustasin vaatama minna mis mujal toimub, ma ei saanud ju kõik need 12 aastat lihtsalt seal, voodi peal, istuda.
Koridor oli täis naisi (nagu arvata oligi). Nad olid kõik oma kampades, ainult mõni jalutas üksi ring. Nende seas ka mina. Vangla lage vahtides segas mind üks rastades ja ära needistatud mustanahaline naine. ,,Tere! Minu nimi on Mahkijelja.,, Ma ehmusin. Nii tema välimuse pärast mis polnud eriti tagasihoidlik kui ka sellepärast, et ma olin nii omas maailmas, et läks meelest äragi kus ma viibin.Tervitasin teda vastu, ta surus mu kätt ja kutsus mind oma kamba juurde.Läksin temaga kaasa. Kambas oli viis naist pluss nende nö. juht Mahkijelja. Ütlesin kõigile tere ning istusin nende laua taha. Kohe kui hakati küsimusi esitama ja ma neile vastasin tundsin nagu oleks mind kampa võetud.
Nii see oligi. Meie kamp koosnes nüüd seitsmest naisest: Mahkist, Amyst, Kimist, Mariast, Cecilyast, Mariannyest ja minust.Tegime kõike koos. Nii imelik kui ka see ei paista - me olime nagu õed.
Ühel esmaspäeval jooksis Mahki meie meie juurde ja teatas: ,,Nii, mul on plaan valmis!,, ,,Plaan?,, küsisin ma kohe. ,,Jah, põgenemisplaan loomulikult, ,, lausus ta imestunult. Kõik olid väga ärevil, mina ka muidugi ning me moodustasime ringi, et me kõik näeks mis paberi peal kirjas oli. Oli plaan nagu plaan ikka kuid sellest mis seal kirjas oli ei saanud keegi peale Mahkit aru. See seal oli tema keel, mille ta ise välja oli mõelnud. Igasugused imelikud ''sõnad'' olid joonte juures ja Mahki hakkas neid kohe meile tõlkima. Sõnade tähendused selged, plaan peas läksime kõik oma kongidesse. Vahepeal oli mul meelest äragi läinud, et ma vanglas viibin. Tuli suur igatsus oma pojaga rääkida, Margareti surm tuli uuesti meelde ja tuju läks halvaks. Jälle segas mu omas-maailmas-viibimist keegi. See keegi oli vangla valvur kes mulle kongikaaslase tõi. see oli Maria.
Hommikuks oli Mariast järele jäänud ainult laip.
Ärkasin, ehmusin kui tema verist laipa nägin, vajutasin häirenuppu ning hakkasin nutma. See kõik juhtus võib-olla mõni sekund, kuid minu jaoks oli see igavik. Mõne minutiga olid kohal valvurid, arstid ja teised naised. Nende seas mahki, Kim, Amy, Cecilya ja Mariannye. Nad vaatasin nuttes kuidas Maria pandi kanderaamile ja siis lina talle peale. Mina jälgisin siis neid ning kui Maria kongist välja viidi kallistasin ma mahkit. See oli suur ja terav löök meile kõigile, ta oli väga heaks sõbraks saanud ning keegi ei teadnud miks ta ennast šiletiga tappis. Kust ta selle ültse sai?
Õnneks ei hakatud mind süüdistama. Ei politsei ega ka Mahki ja teised meie kamba naised. Olukord oli nüüd mitu korda kurvem. Plaanist ei räägitud kaks kuud. Mariast ka mitte. Ma isegi ei tea millest me rääkisime kuid neid kahte teemat me ei puudutanud. Lihtsalt elasime oma vangla elu, mina ainult lootisin, et ükskord tuleb ka see päev mil Mahki oma plaan uuesti avastab. Keegi ei ole julgenud temalt seda küsida, sest ta on alati kuidagi kurja näoga olnud kuid nüüd on ta veel kuri ja kurb. Kokku sai kolm kuud leina ja plaanist mitte rääkimist.
Kuid siis tuli ka see päev. Plaan muudeti Amy poolt. Mahki ei suutnud ikka midagi veel teha. Kardsime, et mahkil oli Mariaga midagi kuid sellest me ka temaga ei rääkinud. Kui uuesti plaanist rääkida siis seda muutis Amy nii, et väljatee oleks lühem. Rohkem ma ei ütle.