,,Miriam,,14

,,Äratus Miriam,, doktori esimesed sõnad olid need, kui ta mulle palatisse sisse astus, kuigi mina olin juba üleval. Olin üleval ja valmis uuringuteks. Valmis ka millekski muuks... . Nii tore oli palatist välja saada ning näha mis koridorides toimub. Kõndisime doktoriga kõrvuti. Ta vist usaldas mind ja arvas, et ma ei jookseks nagunii ära. Ega ma ei teinudki seda, ma vahtisin kahtlaselt ringi ainult sellepärast, et mul oli ebamugav olla selles haigla öösärgis. Nii öelda uuringuruum oli avar, ilus ja suure aknaga. Nii vabastav tunne oli vaadata väljas kõndivaid inimesi, teades, et ma kunagi tegin ka ise seda. Mul oli eriliselt haige tunne. Järjekordselt segas mind arst, nagu arvata oligi. Istusin toolile ja arst hakkas rääkima:,, Nii, mina olen doktor Travey ja teen sulle paar testi, mis näitab mis sul viga on või kas sul on üldse midagi viga.,, Noogutasin ning sain ette paberi, kus oli 40 küsimust minu kohta (nagu ma ei teaks mis värvi mul silmad on), poliitikast, ajaloost ja isegi selline kõsimus oli et: Mitmes sajand praegu on? Mul ei ole mälukaotus. Vastasin, arsti imestuseks, kõigile küsimustele õigesti. Igatahes ei saa ta enam kahelda, et ma koolis pole käinud. Ma ei tahtnud seal enam olla. See uuring oli minu jaoks mõttetu, arsti jaoks vist mitte, sest ta vaatas seda paberit tükk aega ja siis mulle otsa. Nii mitu korda. Ma muutusin juba närviliseks.,, Te võiksite siin veel natuke aega olla. Juba paranete.,, ,,Juba paranen?,, ma olen juba natuke vihane. ,,Mul pidi olema ajukahjustus ja hingamisteede põletik, ja teie teete siin ainult mingi testi, kus küsitakse mis aastal Columbus sündis. See pole normaalne. Ma nõuan, et mind kohe siit välja kirjutatakse, sest ma tahan minna HAIGLASSE, kus tehakse normaalseid uuringuid!,, karjusin ma Travey peale. Tema aga vastas rahulikult ja ükskõikselt:,, See on haigla. Just täpselt sinusugustele, kes ei tea, kuidas arstiga rääkima peab.,, Nüüd olin ma vihane, et oleks võinud talle kõrri karata aga üritasin jääda normaalseks. Saatsin talle vihase pilgu ning läksin sõnagi lausumata ja ust paugutades sealt ‘’uuringuruumist’’ välja.Kohe kui ma sealt välja sain, arvasin, et nüüd jooksen kuhugi...ükskõik kuhu, lihtsalt et välja saaks. Kuid keegi segas vahele ja see oli Jonathan. Ta naeratas mulle armsalt ning kallistas. Ma ei jõudnud reageeridagi, seisin lihtsalt kohkunult ning ootasin kuni ta mind lahti laseb. ,,Tere Miriam.,, Ta vist ei oskanud midagi muud öelda. ,,Tere Jonathan. Pole ammu näinud. Kuidas läheb kah? Mahkijelja on vanglas juba tagasi? Väike iroonia ja hea olla. ,, Ei ole tõesti. Läheb kah (mujale vaadates), ma ei tööta enam vanglas.,, Ta tundus üsna tõsine ning ei tahtnud enam kuidagi naeratada ega mulle otsa vaadata. ,,Ooo, kas tõesti? Ja kus sa siis nüüd töötad?,, olin ma uudishimulik, me istusime pingi peale ja ma imestasin, et ühtegi arsti ei tulnud mind minema viima. ,, Miriam, ma pean sulle midagi üles tunnistama, mis mind pikka aega juba piinab.,,