,,Miriam,, 31

,,Kurat, kell on veel 21.00. Ma ei viitsi siin istuda enam. Kolm tundi juba. Lähme kuskile kohvikusse.,, ütles Tom äkitselt, purustades meie väikese vaikusepausi, mis pärast mõtetuid teemasi tekkis.
,,Jah, see on hea mõte.,, vastasin ja läksin autost välja. Me kõndisime edasi ühele väiksele tänavale, kus iga väikese aja tagant uus kohvik meie ette ilmus.
Istusime ühte ja Tom lausus:,, Üks kohvi ja roheline tee.,,
,,Roheline tee? Sa ei joo ju rohelist teed.,, ütlesin talle.
,,Nicole, sina ei joo ju kohvi.,, vastas ta imestunult. Ahh kurat jah, ma olen Nicole ju! Ma olen Nicole! Tambi see endale peaajju sisse, Miriam! Sa oled nüüd Nicole!
,,Jajah, roheline tee mulle palun.,, ütlesin ettekandjale ja naeratasin Tomile. Edasi istusime ja rääkisime igasugustest lihtsatest asjadest, aeg muutkui jooksis, väljas läks pimedaks ja meie Tomiga rääkisime aina edasi.
,,Kuule, kell on juba pool kaksteist. Lähme tagasi.,, ütles Tom kella vaadates.
,,Jah. On aeg.,, Ma ei suutnud uskuda, et ma varastan enda kaksiku...kaksiku? Kas Tom ja teised ei märka meie sarnasust? Kas Tom ei märganud kohe, et Nicole on minu moodi?
,,Tule, läheme maja taha, seal ootab George juba meestega.,, ütles Tom, kui olime hullumaja parkalsse end ilusasti ära parkinud. Hiilisime vaikselt teiste juurde ja asusime asja kallale.
,,Tulge siia!,, sosistas mehe hääl kusagil põõsastes. Tom jooksis kohe hääle poole ja vedas mind kaasa. See oli George, kes oli viie mehega põõsa taga olevas kaubikus. Kuidas ta meid nägi?
,,On kõik valmis?,, küsis Tom.
,,KÕIK on valmis.,,,,Olgu, minge. Me ootame siin Nicolega.,, vastas Tom ja naeratas mulle. Kergendus! Ma ei peagi sisse minema. Kuigi ma pean põgenema, sest nad saavad sarnasusest kohe aru kui me kõrvuti oleme. Põgene Miriam! KOHE!
,,Tom? Ma käin korra auto juures, mu telefon jäi sinna.,, ütlesin talle ja lootsin, et ta ainult kaasa ei tule.
,,Jah, mine mine. Näe võta võtmed,, vastas ja viskas mulle auto võtmed. Ta viskab mulle sülle võimaluse minema põgeneda. Milline mees!