,,Miriam,, 28

,,Piiks. Nicole siin, ma ei ole hetkel kodus, jäta teade. Piiks. ,,Nicole? Palun vasta telefonile. Ma olen sind juba kolm päeva tahtnud kätte saada...sa pead tööle ilmuma. Statistika on tegemata ning George vallandati eile, kuna avastati, et ta oli olnud aastaid tagasi kuulsa narkovedaja Tom millegi, ma perekonnanime ei mäleta, käsilane. Igatahes... kurat küll VÕTA TELEFON VASTU!,,
Elu on keeruline, ebaõiglane, tobe, imelik, segane, õnnetu, raske. Ja loomulikult on kõigel põhjus. Ka sellel on põhjus, miks ma telefonile ei vastanud. Ma ei ole Nicole! Ma ei oska rääkida nagu Nicole ja ma ei oska seda tööd, mida Nicole. Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Kas väljasaamine oli tähtsam, kui see mida ma teen, kui välja saan? Jälle on palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.
On hommik, vihma kallab õues ja mina ärkan Nicole voodis...Vabana. Lähen hommikumantlis kööki, teen kohvi, lähen rõdu peale, istun toolile ja joon vihma käes kohvi. Pealtvaatajale võib see tunduda veider, aga õnneks on vihma-sajab-nagu-jumal-kallaks-ämbriga ilm ja ükski normaalne inimene ei vahi, kuidas üks ebanormaalne inimene sellise vihma-sajab-nagu-jumal-kallaks-ämbriga ilmaga rõdul istub ja kohvi joob. Mida ma räägin?
Ma olen läbimärg, George töötas koos Nicolega, Nicole on hullumajas ja Joseph? Mida ta teeb? Aitab küsimustest, läheme reaalsusesse tagasi ja kuivatame end ära.
Pärast vihmast hommikupoolikut käisin ma ümbruses ja avastasin, et palju ei olegi muutunud. Teed on samasugused, ainult paar maja ja poodi on juures. Peale pikka jalutuskäiku mõtlesin, et mul ei ole peret. Mul ei ole sõpru. Mul ei ole õiget kodu, ega ka tööd. Ma olen ilma kõigeta.Ma pean tegema oma kaotatud aja tagasi. Ja enesehaletsemine ei aita, loogiliselt võttes.
Kuna ma olen Nicole kaksik, läksin ma kirjanikuna vanglasse, nagu Nicole läks hullumajja. Kohtasin tuttava näoga proua Frogi, kes mind kui kirjanikku, sisse lasi ja mind kui Miriamit õnneks ära ei tundnud. Kõik oli tuttav. Värvid olid tuttavad, lõhn oli tuttav ja inimesed olid tuttavad. Ma esitlesin end kui Nicole Williamsit, kirjanikku kes läks vanglasse sellepärast, et tahab vanglaelust loo kirjutada. Arukas. Ma küsitlesin Kimi ja Amyt, kellega ma olin koos vanglas istunud. Nad ei tundnud mind ära ja ma ei tahtnudki, et nad mind ära tunneks.
,,Tere.,, ütles kellegi äkiline hääl mu selja taga. Ümber pöörates nägin, et see oli Mahkielija. Mida ta siin teeb?
,,Tere!,, vastasin talle Nicolelikult.
,,Mis sa, Miriam siin teed?,, küsis ta kulmu kortustades.
,,Miriam? Ma olen Nicole Williams, kirjanik.,, esitlesin end temaga kätt surudes. Mul oli halb olla ja ma tahtsin sealt minema minna.
,,Nicole Williams? Olgu, igatahes teatke, et teil on kaksik nimega Miriam Turner. Te kirjutate vanglaelust?,,
,,Jah. Kuidas te kommenteerite?,, küsisin maailma halvima küsimuse, mida on üldse võimalik vangi käest küsida.
,,LASKE MIND VÄLJA SIIT!,, hõikas Mahki üle suure koridori mulle otsa vaadates: ,,Niimoodi kommenteerin.,,
Viieteist minuti pärast olin vanglast väljas. Istusin pargipingi peale ja vaatasin järvel ujuvat luigepaari. Äkki ilmus kusagilt välja Jonathan, kes mu kõrvale istus ja ütles:,, Nicole kallis, kuidas sa mu küsimuse peale siis vastad?,,
,,Kuidas ma vastan?,, küsisin mina ehmunult, imestunult ja segaduses Jonathanilt. Nicole KALLIS?
,,No jah, ma ju küsisin, et kuna me Miriami poja Josehi kõrvaldame, Tom ütles, et tema on valmis.,,