140 km/h...150km/h, rahu Miriam...Rahu! Püüdsin jääda normaalseks ja stabiilse seisundiga inimeseks, aga see ei tulnud mul hästi välja. Jalg muudkui vajus gaasipedaali peale ja mõtted muutusid sogasemaks, kuni ma nägin lähenemas kiirrestorani. Keerasin parkalsse kihutades sisse, pidurdasin äkki ning jäin, pea vastu rooli, istuma.
Ma olin jälle midagi teinud. Ma istun jälle närvitsedes ning ei tea, mis edasi saama hakkab. Järgmise poole tunni jooksul olin ära käinud ka seal restoranis, mis osutus McDonalds’iks. Mu järgmiseks peatuseks pidi olema koht, kus ma saan enda auto ümber vahetada, et Tom ja teised mind ära ei tunneks. Kõigepealt sõitsin lähedal oleva metsa äärde, võtsin pagasiruumist kõik püstolid ja muud kahtlust tekitavad esemed, viskasin need maha ja sõitsin minema. Siis otsisin kohta, kust saab autot vahetada...selle leidsin ma paari tunni pärast kesklinnast. Oma Audi vastu sain ilusa Mercedese, millega olin sama kiirelt läinud, nagu Audiga olin tulnud.
Kopp kopp kopp
,,Kes on??,,
,,Mina, Miriam.,,
No comments:
Post a Comment