,,Miriam,, 15

Jonathaniga oli seal haigla koridori pingi peal üsna jube istuda, sest ta nägi välja nagu minestaks kohe. Tundus nagu ta ei leidnud sõnu kuidas ennast väljendama peaks. Mina lihtsalt istusin ja ootasin kuni ta rääkima hakkab aga tundus nagu ta ei teegi seda.,,Tead, ma ei oska seda sulle kuidagi öelda. Ma ei tea mida sa siis teed ja sellepärast ei tea ma kuidas alustada.,, Nüüd jäi ta vait, toetas küünarnukke põlvede peale ja kattis näo kätega. Lõpuks sai mul villand ja ma ütlesin:,,Noh? Ma ei viitsi enam oodata. Kas sa ütled või ma lähen kohe siit minema. Mul on paremat ka teha kui siin oodata.,, ,,Mida paremat teha?,, ,,No näiteks, lähen oma palatisse ja viskan voodi peale pikali või siis jooksen mööda koridori ringi ja otsin uksi kust välja saab. Lihtne ja loogiline. Mis mul muud ikka teha on.,, Jonathan vaatas mulle otsa nagu arvaks, et ma olengi siin nüüd hulluks läinud. Ma olin suhteliselt väsinud ja lolli näoga. Ta ei kavatsenud mulle ikka veel midagi öelda ja sellepärast jalutasin ma minema. Järgi ta mulle ei tulnud. Järeldus: Ei olnudki midagi tähtsat.