Õhtu venis väga aeglaselt. Ma istusin oma voodi peal, jalad kaisus ja närisin küüsi. Mul oligi juba peaaegu tunne et olen hull. ,,Ei, nii ei saa. Ma pean midagi tegema,, ütlesin endale ja tõusin püsti. Kui ma olin natuke aega palatis ringi kõndinud, otsustasin põgenda. Tegelikult oli veel teinegi võimalus. Näidata arstile et ma olen normaalne, kuid iga kord kui ma teda nägin läksin ma närvi ja käitusin nagu lollakas. Igatahes, ma olin otsustanud põgeneda, kuid mul oli üks takistus ees. Uks oli ju lukus, see oli elementaarne et uks lukus oli. Väljasaamine paistis vägagi võimatu... Äkki tormas minu ehmatuseks sisse mu kallis ja lugupeetud arst kes mind jälle närvi ajas. ,,Tere Miriam,, see tuli väga lõbusalt. ,,Kun ma välja saan?,,oli mu kiire küsimus. ,,Hmmm, Miriam vaata, me ei tea mis sul tol päeval vanglas juhtus, seega ei tea me kuna sa siit välja saad. Ma arvan et sa oled siin kaua. Uuringud kestavad kaua.,, ta hääletoon läks vaiksemaks ning ta vaatas jälle oma pabereid mis tal käes olid. ,,Uuringud? Mis uuringuid tehakse hullumajas? Ma tahan siit välja saada ja minna normaalsesse haiglasse, mis poleks mingi hullumaja sest ma pole hull. Saite aru?,, (MIDA MIRIAM, arsti peale ei karjutaaa! kisendas mu sisimus.) ,,Miriam, rahune, hullumajas tehakse ka uuringuid. Natuke teistsugusemaid kui tavalises haiglas.,, ,,Milliseid uuringuid mulle tehakse siis?,, ,,Ma ei saa öelda..,, ,,Mul on õigus teada mida minuga tehakse.,, ma olin jube vihane aga tundus et arstil oli ükskõik, ta oli ikka oma tuima näoga.
,, Homme tehakse teile uuringud ja siis me saame teada kui kaua sa siin olema pead.,, AAHH, ma olin nii vihane. Kas ta ültse kuulis ka mind? ,,Jah, olgu.,, vastasin ma ainult. Ma ei tahtnud ta peale enam karjuda.
,,Igatahes, homme saab palatist välja.,,
No comments:
Post a Comment