,,Miriam,, 22

Eilne päev oli veider. Peas keerlesid mõtted: Kuidas Stump teab Josephi kohta? Miks Mahkijelja hullumajas käis? Ma ei usu, et ta tuleb lihtsalt mind vaatama ja miks väljapääs on nii lihtsasti kättesaadav meile...hulludele? Arutasin natuke endamisi, kuid loomulikult oli see ajaraiskamine, kui küsin endalt küsimusi mille vastuseid ma ise ei tea. Järgneval hetkel astus palatisse Stump. See ei olnud enam mingisugune ime, sest ta käib iga päev kell 12.00 ja kell 17.00 mind vaatamas. Just siis kui mul on peas keerlemas kõige tähtsamad mõtted. Üks peab kellaaega vahetama: Dr. Stump või minu aju.
,,Väljas on ilus ilm ja ma tahan, et sina ka sellest imeilusast ilmast osa saaksid.,, lausus Stump nagu väikesele lapsele uksest sisse tulles.
,,Mis teie eesnimi on?,,
,,Miks teil seda vaja teada on?,,
,,Ma lihtsalt küsin. Ma ei jõua oma mõtetes öelda kogu aeg dr. Stump ja dr. Stump,, mu jutt vajus kuhugile ära, sest ma nägin Stumpi natuke kulmukortsutavat pilku. Jätsin selle jutu ja kõndisin palatist välja. Tema mu järel. Edasise tee välja kõndisime vaikides. Ma tundsin kuidas ta mind veidra pilguga vaatab, aga mul ei olnud häbi oma küsimuse pärast. Miks peakski, ma näen ju nagu nii teda iga päev...ja tema sinatab mind. Miks ma siis ei või teada ta eesnime?! Jälle uus küsimus iseendale, mille vastust ma ei tea.
Väljas oli tõesti ilus. Linnud laulsid, päike paistis teravalt ja taevas oli paar vatjat pilve. Puud ja muru oli rohelisem kui eile. Ma istusin samale pingile millele eilegi ja vaatasin teisi inimesi.
,,Mu elu parimad aastad on tuulde läinud. Lihtsalt kuskile kadunud...ära uhutud lainte poolt, mis ei tule enam kunagi tagasi. Mu elu parimad aastad on maa sisse kukkunud ja neid ei saa kätte...,, seda rääkis kõva häälega üks mees, kõrval pingi peal. Ta istus seal, müts peas, paberid ja pliiats ühes käes ning teine käsi vehkis õhus. Ta ütles neid sõnu natuke vaikselt, siis aga järjest valjemini ja lüüriliselt. Lõpp kadus kuhugi ära ja ta vaatas mulle otsa, sest mina jälgisin teda juba ammu.
,,Terre, madam.,, ta istus mu kõrvale ja vaatas oma suurte siniste silmadega mulle otsa. Ta räägib naljakalt.
,,Tere... Kes sa oled?,,
,,Mina olen William, William Shakespeare,, ta vaatas taevasse ja siis äkki mulle otsa, tuli lähemale ja ütles vaikselt:,, Ära kellegile räägi, ma ei taha korraldada üritusi. Mis sest, et ma kuulus olen.,, Ta kirjutas veel midagi paberile. Mina aga naersin. Lihtsalt naersin ja ma tundsin kuidas mul on jälle lõbus. Teistmoodi ei saakski, ma istun ju ikkagi William Shakespearei kõrval.
,,Kui ebaviisakas minust. Mis teie nimi on?,, küsis ta härrasmehelikult.
,,Miriam, Miriam Turner.,, vastasin ja naeratasin. Sellisega tasub sõber olla, sest ta vähemalt lõbustab sind, kui väga vaja on. Kuigi samas on ka mul temast kahju.
,,Väga tore...Kas te ka kirjutate?,,
,,Mitte jutte ega luuletusi. Ma pean päevikut.,,
,,Jaaa, see on tore. Enda kohta päevikut?,,
,,Ikka jah. Kelle kohta siis veel,, tegelikult on ta väga veider.
,, Ma kirjutan juba kümme aastat luuletusi ja ka sonette, draamasid ja tragöödiaid ja ka komöödiaid.,,
,,Ohoh, palju teil neid juba kokku on?,,
,,150 sonetti, 37 juttu, millest 14 on tragöödiad, 11 draamad ja 12 komöödiad.,,
,,Issakene. Küll te ikka jõuate.,,
,,No jah, vaata... mul on annet... kui anne puudub, siis ei saa midagi teha. Isegi mitte kevadest luuletusi kirjutada. Tegelikult on kevad ilus aeg.,, ütles ta taevasse vahtides.
,,Jah...kas ma saaks lugeda mõnd sinu komöödiat? Mul praegu tuju halb...tahaks naerda.,,
,,Loomulikult, ma toon kohe. Istu ja oota siin.,, ta läks jooksuga minema ja mina hakkasin jälle naerma. Mõne hetke pärast oli ta tagasi, käes kaustik.
,,Nii, see on mu ‘’Pealkirjata pealkiri’’ mille ma kirjutasin paar päeva tagasi. Loodan, et meeldib.,,
,,Issand kui pikk,, kaustikut lehitsedes. ,,Kas sa pole mõelnud oma juttude ja sonettide väljalaskmisele?,,
,,Ma olen mõelnud aga ma ei saa neid köita, sest ma olen siin.,, ütles ta kurvalt ja vaatas mulle otsa oma puuriva pilguga.
,,No jah, kuna sa välja saad?,,
,,Kahe kuu pärast. Siis hakkab elu jälle pihta.,,
,,Ma saan ka kahe kuu pärast välja,,
,,Mõtle kui tore.,, vastas ta ja naeratas. Siis tekkis piinlik vaikusehetk.
,,Ma lähen nüüd tagasi,, lausus ta, tõusis püsti ja läks.
,,Head aega...Shakespeare.,, hüüdsin talle järgi.
,,Head aega, Miriam!,, hüüdis ta vastu ja kadus uksest sisse.