,,Miriam,, 27

,,Oota Miriam, enne kui sa lähed... võtmed on käekoti sisemise luku taga.,,
,,Okei. Ma ei tea kui valmis ma olen...,,
,,Sa oled väga valmis, sa harjud sellega ära.,,
,,Olgu, edu sulle Nicole.,,
,,Sulle ka Miriam.,,
Ma väljusin palatist vaikselt ja hiilides. Poole koridori peal avastasin, et mul ei ole vaja seda teha, kuna olen ju Nicole. Edasi läksin juba rutem, kuni jõudsin välja. Ma olin väljas...õues...vabaduses. Hingasin vabaduse õhku ja läksin Nicole juhenduse järgi auto juurde.
,,Ta on rikas.,, Avastasin kui vaatasin ta musta Mercedest. Istusin autosse ettevaatlikult ja õnnelikult. Võtsin roolist kinni ja hakkasin vaikselt naerma. ,,Ma olen tagasi.,, Käivitasin mootori ja sõitsin Nicole korterisse. Aadress paberil oli väga tuttav ja kui ma kohale jõudsin, nägin et see on see sama kortermaja kus elas mu teine õde Margaret. Tegelikult ma ei saanudki enam kindel olla, kas ta oli ikka mu õde. Igatahes elan ma nüüd samas majas. Möödusin vaikselt majahoidjast, proua Mauersmithist, läksin liftiga üles viiendale korrusele. Korter oli väga ilus. Uksest avanes vaade elutuppa, mis ei olnud küll suur, teiselpool oli köögiosa, edasi läks uks magamistuppa ja vannituppa. Korter tundus küll väike, kuid ta oli ilus ja armas. Elutuba oli koos köögiga ja elutoa osa juures olid suured maast laeni aknad, millest nägi ilusti vastasmaja korterisse. Need hetked ei olnud tõsi. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et ma olen äkki siin, teen mis tahan, käin kus tahan ega pea olema arstide silme all 24/7.