,,Miriam,, 19

Kui möödus veel üks hall ja mõtetu nädal, tundsin ma, et ma olengi nüüd hull. Peeglisse vaatamine muutus vastikusttekitavaks, sest kes ikka tahaks näha teiselpool mingit hullu. ,,Hull Miriam, Miriam Hull...jah, see sobib paremini,, rääkisin ma, ennast peeglist vaadates. ,,Kui hulluks ja nõmedaks võib veel muuta üks hullumaja ühte normaalset naist?,, küsisin natukese aja pärast kui olin istunud voodi lumivalgele tekile. Terve möödunud nädal oli täiesti mõtetu. Isegi kui toda nädalat poleks olnud, oleks asjad paremad. Nimelt ma sain teada, et ma olen siin veel kaks kuud. KAKS KUUD. See võib-olla ei ole midagi, aga mulle oli see täielik igavik.
Järgmised kaks päeva on mu mälust kustutatud. Ma ei tea, mis siis juhtus ja ausaltöeldes ma ei taha ka teada. Hommikul ärgates tundsin kohe, et midagi on muutunud ja ma ei mäletanud midagi. Kuid ma teadsin kõike muud väga hästi. Ühesõnaga: Mäluauk. Kuigi see pole mingi naljaasi, see juhtus juba teist korda ja keegi pole kindlaks teinud, et seda ei juhtu ka kolmas ja neljas kord. Aga see selleks, peale mäluauku tuli kolmapäev ja ma kõndisin jälle oma haiglaöösärgis mööda piki koridore, kus oli palju uksi, haigeid ja valgeid seinu. Ühe seina peal oli kalender. Aprillikuu oli. Neljapäeval lasti meid välja...õue. Paljud haiged ei saanud arugi, et nad on väljas aga minu jaoks oli see täielik vabadus ja üks päev olin ma ka natuke rõõmus. Linnud laulsid, soe tuul puhus ja päike paistis. Ümbrus oli ilus roheline ja korraks läks isegi meelest, et ma haiglas kinni olin. ,,See on isegi hullem kui vangla,, mõtlesin kui istusin pingi peale ja vaatasin neid haigeid ja kaugel olevaid müüre. Vanglas võisid väljas käia iga päev, ei pidanud istuma päevad otsa oma kongis, said rääkida teiste mõrvaritega ja elu oli värviline. Mite küll nii värviline kui vabaduses, kuid ikkagi värviline.
,,Tegelikult ei ole väljas kõik hullud,, ütles dr. Stump ja istus mu kõrvale ja muutis mu tuju natuke, nagu iga kord kui ma teda näen.
,,Miks te seda ütlesite?,,
,,Ma näen teie näost seda.,,
,,Olgu...ja kus need kõige hullemad hullud siis on?,, küsisin, näidates põnevust, kuigi tegelikult oli mul ükskõik.
,,Nad on kinni, kõige valgemates tubades, pehmete seinadega tubades. Nad ei käi väljas, sest nad ei mõista, et nad on väljas. Need siin, natuke isegi mõistavad, aga meil on ka inimesi, kes ei tundugi olevat enam inimesed...,,
Ta hääl muutus vaiksemaks ja lõpuks vaatas ta lihtsalt mulle otsa ja ütles:,, Mäletad, kui Jonathan teisipäeval siin, sul külas käis? Mäletad kui ta tegi sulle abieluettepaneku?,,