,,Miriam,, 10

Kiri seisis kinnisena kaks päeva. Kolmanda päeva hommikul otsustasin ma selle lahti teha. Kiri ei olnud väga pikk aga see ajas mul paar suurt pisarat küll välja. Kirja saatis Joseph, mu poeg. Ta andestas mulle, või tähendab, uskus mind et ma ei teinud midagi. Need paar ilusat lauset liimisid mu südame killud jälle kokku ning mul oli tuju kohe 90% parem. Nüüd jäi veel üks asi või õigemini...inimene, Jonathan.
Ma sain endale jälle uue vangikongikaaslase. Nendega on mul aastate jooksul küll palju jamasid olnud, kuid ma lootsin et see naine on normaalne. Tal olid mustad poolpikad juuksed, juuste sees olid valged triibud, pruunid silmad, kaelas oli tal ristiga kaelakee ja seljas roosa pluus. Algul tundus ta väga ülbe ja vihane, kuid kui ma end temale tutvustasin, oli ta väga tore ja sõbralik. ,, Tere, ma olen Miriam, ma loodan et sina enesetappu ei tee ega lõikuma ei hakka.,, Ta hakkas naerma ning vastas:,, Tere, ma olen Audrey ja ma ei tee midagi sellist. Ma luban.,,
No vähemalt esmamulje oli hea.
,,Kui kaua sa siin oled juba?,, küsis ta. ,,Noo, kaua. 8 aastat vist.,, ,,Kui vana sa oled siis? Näed ni noor välja.,, ,,Ma olen 46 ja enda meelest ma vananen just ruttu.,, Just sel hetkel astus kongi ei keegi muu kui Jonathan. ma oleks arvanud , et selles eas ei armu enam nii aga ma sulasin, mu süda sulas. Viimati sulas ta siis kui ma Tomi kohtasin, see oli umbes 25 aastat tagasi. Vaikuse hetk mu ajus. Ja siis tagasi Jonathani juurde, kes seal juba tükk aega seisab.
,,Kas uus kurjadegija on ennast ilusti sisse seadnud?,, küsis ta veniva ja ilusa häälega. ,,Jah, on.,, vastasin ma talle kähku ja kohmakalt, kuigi ma ei tahtnud seda teha. Ma käitusin nagu pubekas. Audrey sai ka sellest aru ja kui Jonathan oli kongile pilgu peale visanud ning ära läinud, toksis Audrey mind õlaga ning kergitas kulme.
,,Lõppkokkuvõttes läks see päev üllatavalt hästi, mida iga päeva kohta öelda ei saa,aga ei tohi hõisata, ei tea mis homne päev toob. Head ööd, Audrey.,, ,,Head ööd, Miriam.,,

,,Miriam,, 9

Ma alguses arvasin, et sisse tuleb vangla läänetiiva ülem. See tumepruunide ning krässus juustega lühike ja tugev naine Marie .Ta käib alati vange vaatamas kui need teise kongi kolivad, kuigi talle see ei meeldi, seda on näost näha. Aga sisse astus hoopis üks vangivalvuritest. See sama valvur kes mulle naeratanud oli. Ta seisis ukse juures paar pikka ja venivat sekundit ning siis lausus:,,Tere, ma olen Jonathan.,, Ma tõusin voodi pealt püsti, ta surus mu kätt. ,,Ma olen Miriam,, laususin ma vastu. See kõik kestis mõni sekund, aga minu jaoks oli see igavik. tema soe käsi ja soe naeratus ja soojad silmad. Lõppkokkuvõttes, ma armusin.
Kui me lõpuks olime üksteist tutvustanud ja käed lahti lasknud rääkis ta mulle kuhu uude kohta viidi puhtad linad ja andis mulle kirja. Jonathan ütles vaid:,, See kiri on kellegilt kes teid väga armastab. Vähemalt ta ise ütles nii. Head päeva,, ning ta lahkus, jättes kirja lauale, mida ma ei julgenud lahti teha.
,,Kellegilt, kes mind armastab?!,,

,,Miriam,, 8

Ühel esmaspäeval, istusime kellegi Mary ja Kristaga laua taga, mängisime kaarte ja kuulsime kuidas kõlaritest, kust muidu tuli imelik muusika, hakkas rääkima naine:,,Mahkijelja Mahdusudana Dattera, palun tulge vangla kantseleisse.,, See naine korrutas seda seal mitu korda. Sain alles kolmandal koral aru et, see oli see sama. See sama Mahki kellega ma kolm aastat tagasi olin olnud suur sõber. Ma polnud temaga kogu see aeg suhelnud, ma polnud teda isegi näinud.
Äkki jooksis Mahki minu juurde:,, Miriam,Miriaaaaam, ma saan välja!,, tal oli nii ehmunud nägu et tahtsin nutta aga samas oli tal maailma-õnnelikuma-inimese nägu peas. Naeratasin talle kurvalt ja kadedalt, tõusin siis püsti ja kallistasin teda kõvasti.Pisarad voolasid mööda tema põske ning ta ütles:,, Sa oled üks parimaid, Miriam!,, Siis ta läks, koos vangivalvuriga. Vangivalvuriga, keda ma polnud kunagi näinud. Ta naeratas mulle.
Lehvitasin Mahkijeljale ning läksin oma kongi, mis asus nüüd kolmanad korrusel. Olin seigelnud nende aastate jooksul paljudes kongides kuid see tundus kõige parem. Madrats oli pehmem kui mujal.
Ma istusin oma voodi peal kuni keegi astus sisse.

,,Miriam,, 7

Kui Maria surmast oli möödas juba pool aastat sai ka Mahki üle oma imelikust leinast. Imelikust sellepärast, et ta oli kõik need kuus kuud käinud mustades riietes, tema kongis olid küünlad ja jeesuse pilt.Enam polnud nii, meie plaan oli isegi siis veel olemas ja ootas oma aega, et see uuesti üle vaadatakse. Aga asjad polnud päris nii nagu me arvasime.
Ühel õhtupoolikul oli plaan kadunud. See oli alati olnud Mahki madratsi all aga nüüd seda seal polnud,lihtsalt ei olnud.Me kõik olime sellepärast väga närvis ja ärevil, keegi ei teadnud kus see võis praegu olla. Valvuri käes? Või oli selle näpanud mõni teine vang kes tahtis sama meeleheitlikult nagu meiegi siit kähku ära saada?
Nii mõtlesime järgmised kaks päeva, kuid midagi ei juhtunud. Ka järgmised kaks kuud ei juhtunud midagi, vähemalt meiega mitte. Kuulsime ainult et, vanglast oli põgenenud kolm naist. Meie plaani järgi!
Kui plaani vargad teada olid, ei viitsinu, jah sõna otseses mõttes ei viitsinud keegi enam plaanile mõelda. Elasime jälle oma ,,igapäevast,, vangla elu.
Ühel esmaspäeval helistasin ka oma pojale, tal läks hästi. Ütlesin talle et olen vanglas. Ta pidi mind külastama kuid ta ei teinud seda, mitte kunagi. Ma küll koguaeg ootasin teda, ta oli mu ainus laps ja tema ei tulnud. Mul oli maailma poolt maha jäetud tunne.

,,Miriam,, 6

Nädal aega ei saanud ma oma kongist välja. Ma lihtsalt ei tahtnud, ma ei söönud ka. Kuid tuli ka see üks päev kui otsustasin vaatama minna mis mujal toimub, ma ei saanud ju kõik need 12 aastat lihtsalt seal, voodi peal, istuda.
Koridor oli täis naisi (nagu arvata oligi). Nad olid kõik oma kampades, ainult mõni jalutas üksi ring. Nende seas ka mina. Vangla lage vahtides segas mind üks rastades ja ära needistatud mustanahaline naine. ,,Tere! Minu nimi on Mahkijelja.,, Ma ehmusin. Nii tema välimuse pärast mis polnud eriti tagasihoidlik kui ka sellepärast, et ma olin nii omas maailmas, et läks meelest äragi kus ma viibin.Tervitasin teda vastu, ta surus mu kätt ja kutsus mind oma kamba juurde.Läksin temaga kaasa. Kambas oli viis naist pluss nende nö. juht Mahkijelja. Ütlesin kõigile tere ning istusin nende laua taha. Kohe kui hakati küsimusi esitama ja ma neile vastasin tundsin nagu oleks mind kampa võetud.
Nii see oligi. Meie kamp koosnes nüüd seitsmest naisest: Mahkist, Amyst, Kimist, Mariast, Cecilyast, Mariannyest ja minust.Tegime kõike koos. Nii imelik kui ka see ei paista - me olime nagu õed.
Ühel esmaspäeval jooksis Mahki meie meie juurde ja teatas: ,,Nii, mul on plaan valmis!,, ,,Plaan?,, küsisin ma kohe. ,,Jah, põgenemisplaan loomulikult, ,, lausus ta imestunult. Kõik olid väga ärevil, mina ka muidugi ning me moodustasime ringi, et me kõik näeks mis paberi peal kirjas oli. Oli plaan nagu plaan ikka kuid sellest mis seal kirjas oli ei saanud keegi peale Mahkit aru. See seal oli tema keel, mille ta ise välja oli mõelnud. Igasugused imelikud ''sõnad'' olid joonte juures ja Mahki hakkas neid kohe meile tõlkima. Sõnade tähendused selged, plaan peas läksime kõik oma kongidesse. Vahepeal oli mul meelest äragi läinud, et ma vanglas viibin. Tuli suur igatsus oma pojaga rääkida, Margareti surm tuli uuesti meelde ja tuju läks halvaks. Jälle segas mu omas-maailmas-viibimist keegi. See keegi oli vangla valvur kes mulle kongikaaslase tõi. see oli Maria.
Hommikuks oli Mariast järele jäänud ainult laip.
Ärkasin, ehmusin kui tema verist laipa nägin, vajutasin häirenuppu ning hakkasin nutma. See kõik juhtus võib-olla mõni sekund, kuid minu jaoks oli see igavik. Mõne minutiga olid kohal valvurid, arstid ja teised naised. Nende seas mahki, Kim, Amy, Cecilya ja Mariannye. Nad vaatasin nuttes kuidas Maria pandi kanderaamile ja siis lina talle peale. Mina jälgisin siis neid ning kui Maria kongist välja viidi kallistasin ma mahkit. See oli suur ja terav löök meile kõigile, ta oli väga heaks sõbraks saanud ning keegi ei teadnud miks ta ennast šiletiga tappis. Kust ta selle ültse sai?
Õnneks ei hakatud mind süüdistama. Ei politsei ega ka Mahki ja teised meie kamba naised. Olukord oli nüüd mitu korda kurvem. Plaanist ei räägitud kaks kuud. Mariast ka mitte. Ma isegi ei tea millest me rääkisime kuid neid kahte teemat me ei puudutanud. Lihtsalt elasime oma vangla elu, mina ainult lootisin, et ükskord tuleb ka see päev mil Mahki oma plaan uuesti avastab. Keegi ei ole julgenud temalt seda küsida, sest ta on alati kuidagi kurja näoga olnud kuid nüüd on ta veel kuri ja kurb. Kokku sai kolm kuud leina ja plaanist mitte rääkimist.
Kuid siis tuli ka see päev. Plaan muudeti Amy poolt. Mahki ei suutnud ikka midagi veel teha. Kardsime, et mahkil oli Mariaga midagi kuid sellest me ka temaga ei rääkinud. Kui uuesti plaanist rääkida siis seda muutis Amy nii, et väljatee oleks lühem. Rohkem ma ei ütle.

,,Miriam,, 5

Oli hommik. Päike paistis aknast sisse, mulle silma. Nii ilus ilm oli. Aga noh, kauaks. Kohe kui ma olin jõudnud ennast kööki vedada, et kohvi teha hakkas vihma sadama, päike kadus ära ja natuke ka müristas. ,,Normaalne, ,, ütlesin ma tõsiselt vett kiirkeetjasse pannes. Siis koputati mu korteriuksele. Ehmusin, panin vee keema, sättisin oma hommikumantlit ja läksin vaatama kes koputab. Ukse taga seisis politseinik. Ta tuli sisse, vahtis natuke ringi ja hakkas siis rääkima, nagu oleks tal väga kiire. ,, Me pole enam kaua ühendust pidanud, ,, lausus politsei ,, Ainult kaks-kolm päeva, ,, ütlesin rahulikult, käed risti seistes. ,, No, jah. Seda küll. Nüüd aga peame me teatama teile midagi tähtsat. Me leidsime teie õe ühest motellist. Ta oli vägistatud ja tapetud. Mul on väga kahju.,, Tapetud? TAPETUD??,, karjusin ma nuttes. Ma kukusin istuli. Ma ei oskanud enam midagi teha. ,, MINU ÕDE on tapetud??,, küsisin läbi nutu politseiniku käest kes mind lohutada püüdis aga see ei tulnud tal ültse välja. ,, Kahjuks.. jah. ,, vastas ta kurvalt. ,,Kuid mul on veel teinegi teadaanne,, lausus ta püsti tõustes ja oma nimesilti kohendades. ,, Nimelt saime me teada Mattiase mõrvari. ,, ,,Ma muutusin tõsiseks ega nutnud enam. Tõusin püsti ja tegin näo nagu oleks ma väga huvitatud kuid mu sisimus värises õudusest, et mind võidakse kohe vangi panna. Ja seda tehtigi.
Ma läksin oma tuppa, riideid vahetama. Seal hakkasin ma uuesti nutma. Ma ei saanud ka põgeneda, sest maja oli politseinikest ümber piiratud. Tagasi jõudes ootas see politseinik mind juba käeraudadega mis ta kohe mulle käte ümber pani. Mu kõige kardetum päev oli saabunud.Koos kahe politseinikuga läksime õue, autosse ja siis kohe jaoskonda. Mind kuulati seal üle. Nõustusin sellega, et olin Mattiase tapnud, kuid vaidlesime sellepärast, et ma ei teinud seda meelega. Mind ju sunniti. Õigesse vanglasse jõudes pidi algul minema kuskile ruumi, kus istus vastiku irvega vanamutt. Kui ma ei eksi siis oli nimesildi peal kirjas proua Frog. Ma muigasin seda silti vaadates, sest see läks vägagi tema näolapiga kokku.Istusin, ja kohe hakkas proua Frog küsima: ,, Nii proua Turner. Te olete abielus eks?,, ,, Jah olen.,, ,, Miks te mehe perekonnanime ei võtnud?,, ,, Miks ma oleks pidanud, ma ei taha mõrvariga sama nime.,, ,, Pidage meeles, et teie olete ka mõrvar.,, ,, Ma ei tahtnud seda teha, mind sunniti, miks keegi aru ei saa?,, Frog sellele küsimusele ei vastanud, vaatas ainult mingit kaustikut ning küsis edasi. ,, Kui vana te olete?,, ,, 38. ,, ,, Kas teil on lapsi?,, ,, On küll jah. Poeg,Joseph. Ta on 17. ,, ,,Väga hea. võite minna.,, Võte minna? mõtlesin ma. Kuidas saab öelda inimesele ,kes on tapnud sunniviisiliselt mehe, et te võite nüüd vangi minna. Täielik viisakuse puudumine.
Vangla oli jube. Igalpool ainult naised. Ühed naersid, teised karjusid ja kaklesid, kolmandad kõndisid ringi, selline nägu peas nagu plaaniks põgenemist.Mind saadeti oma kongi. Panin asjad voodi peale ning vahtisin ringi.
Täielik tunnete puudumine tekkis seal. Tõeline südantlõhestav masendus.

,,Miriam,, 4

Tom oli hull. Seda oli näha, kuigi samas oli ka ta väga tark ja kaval. Keegi ei saanud kunagi tema tegemistest ja mõrvadest teada. Tema poolt ära minnes läksin ma kohe oma õe juurde. Ta oli mind alati aidanud ja toetanud.Koputasin korteri uksele, teda ei tulnud. Ma vaatasin ka mati alla kus tal tavaliselt võti on kui ta ära läheb, aga seda seal polnud. ,,Ei ole. Kus ta läks siis?,, need olid mu esimesed mõtted kui olin mati alla vaadanud. Tõusin püsti ja läksin otsemaid majahoidja juurde. Tema, vanaproua Mauersmith. Ta teadis kõike, absoluutselt kõike mis seal keskmise suurusega kortermajas juhtus. Niisiis, proua Mauersmithi juurde jõudes pakkus ta mulle musta kohvi. Ilma suhkru ja piimata.Ma jälestasin seda, kuid ma ei tahtnud olla ebaviisakas ning ma ikkagi jõin. Alustasin oma tähtsat juttu kohe kui olime suundunud elutuppa kus peale lillede ja suurte akende ning laua ja toolideta midagi polnud. ,, Ma tulin siia oma õe, Margaret Turneri pärast. Te ju teate teda, elab kolmandal korrusel, ,, alustasin ma. ,, Tean tean. Ta käib siin tihti. Ja mis temaga ?,, ,, Ega te ei tea kuhu ta täna minna võis? Ja kas ta läks üksi?,, ,,Hmm, ta läks küll, koos mingi mehega. Ja tal olid kohvrid käes. Käis ka siit läbi ning andis võtme. Ütles et läheb kauaks ära ja võibolla ei tulegi tagasi.,, Sellepeale ma tõusin püsti, võtsin oma käekoti, ütlesin proua Mauersmithile, et ta mulle Margareti korteri võtme annaks ning siis läksin kähku minema. Jooksin treppidest üles, kolmandale korrusele. Võtsin võtme ja keerasin ukse lahti. Sinna jõudes vaatas mulle vastu korras koridor.Läksin kohe magamistuppa, voodilinad olid sassis, padjad kuskil teisel pool tuba, ja tekki ei näinudki. Ohkasin, ning toetasin ennast vastu seina. Ma hakkasin nutma. Kuidas sai ta praegu ära minna, võõra(?) mehega, kui mulle on teha vaja, väga vaja?
Peale poeskäiku jõudsin ka koju. Liiga palju oli juhtunud ja sellepärast tahtsin puhata. Kõigest sellest mis oli juhtunud. Ma läksin magama, mõttega, et politsei võib kohe tulla ja mu trellide taha saata.

,,Miriam,, 3

Ma olin jamas, suures jamas. Kuskile ei olnud ka minna, sest kui ma oleksin siis põgenenud oleks hakatud kahtlustama. Ma ju pidin ta tapma.
Püüdsin jääda rahulikuks, aga see ei tulnud mul hästi välja, sest jälle helistati politseist.Öeldi, et surma põhjus polnud armuvalus ega muus sellises vaid see oli mõrv. Ütlesin aitähh ja panin toru ära. ,,Mõrv, mõrv, mõrv, ,, korrutasin endale. Nüüd on häda käes. Mida ma tegema pidin? Ma ei oskanud enam muule mõelda. Proovisin magama minna aga ka sellest ei tulnud midagi välja. Niisiis otsustasin külastada Tomi. Tom oli mu, niiöelda boss. Tema käsutuses ma tapsin inimesi.
Ma ei tahtnud seda, aga ma ei tahtnud ise ka surma saada. Tomi pool ukse juures seisid alati tema kaks turvameest, Max ja Georg. ,, Tere, pole sind ka ammu näinud, ,, laulus Tom irvates. Aah kui vihane ma ta peale olin ja olen siiamaani. Ta kohtles mind nagu mingit võõrast. ,,Abielusõrmust ei kannagi enam?,, küsisin ma nähavtes, tema kätt vaadates, sest ta oli seda koguaeg kandnud. ,, Me ei räägi sellest. Sul on ju muid põhjuseid mis sind siia vedas, mitte mingi abielusõrmus, ,, sõnas Tom. ,, On küll jah, tegeltikult tahtsin ma rääkida viimasest mõrvast. Ma ei saa enam nii jätkata. Kurat küll sa oled mu mees mitte mu boss, ,, ma hakkasin nutma. ,, Arvad, et saad minust nii kergelt lahti? Musikene, sa siis ei mäleta mis 4 aastat tagasi juhtus? Mina ei saa sinna midagi parata, et teise mehega olid.Nüüd saad tagasi, ,, ta ütles seda sellise tühjusega, et ma tahtsin lihtsalt ära surra. Me seisime seal vaikuses natuke, siis ma ütlesin:,, Kui sa seda jama ei lõpeta minuga, siis jääd sa oma ''alluvast'' ilma, ,, ja läksin minema.

,,Miriam,, 2

Mu järgmised kaks päeva läksid segaselt. Sain mõelda ainult Mattiasele, see oli selle surnud mehe nimi. Kolmandal päeval kutsuti mind jälle jaoskonda. Seal näidati mulle mehe pilte, kui ta veel elus oli. Küsiti kas ma tunnen teda. Loomulikult ma vastasin eitavalt.Kui ma koju läksin, oli väljas juba väga pime. Mulle tulid vastu kaks meest, siukest suurt ja tugevat. Algul ei olnud midagi, kõndisin rahulikult edasi.Siis aga kui nad mul juba peaaegu vastas olid, võtsid nad minust kinni ja surusid mulle mingi haisva lapi näo ette, ma uinusin. Ärkasin mingis korteris, suures ja tühjas. Seal oli ainult voodi, mille peal ma lamasin. Ma ei olnud millegiga kinni ja siis jooksin kohe ukse juurde, aga see oli ju kinni. aknaid ei olnud. Siis aga ilmus kuskilt välja üks mees, see sama kes ka mu kinni oli võtnud. ,,Mattiast tead?,, oli mehe esimene küsimus kui ta oli mu voodi peale istuli lükanud.,, Ei,'' ütlesin ma närviliselt. ,, Sa tapsid ta eks ole?,, küsis nüüd mees närviliselt ja vihaselt ning sihtis minu poole oma püstoliga. ,, Sa tapsid ta ja siis kirjutasid oma nime liivale, et oleks aru saada nagu ta tappis ennast armuvalus. Oli nii?Ma tean, et oli.,, ,, Kuulge, te ei saa mind süüdistada milleski millest ma ei tea midagi, ma ei tundnudki teda. Kust te ültse võtate, et mina ta tapsin? Ja ta taskus oli minu pilt. Miks peaks mõni tavaline mees kandma taskus võõra naise pilti?,, ma olin mehe peale väga vihane. ,,Te olete istunud, mõrvade pärast. Te ju teate seda. Kolm mõrva, siin samas linnas. Ma ei tea miks teid ültse vabadusse on lastud?,, lausus mees ja jäi vait, ta näost võis näha, et ta hakkab kohe nutma, aga ta ei teinud seda. ,, Kes te olete?,, küsisin juba rahulikumalt, kust ta seda teadis ültse, et ma vangis olen istunud. ,, Pole vahet kes ma olen, ,, ütles mees ja läks minema. Ust ta aga lukku ei pannud. Niisiis, sain ma minema minna. Välja jõudes nägin, et olin oma vastasmajas.

,,Miriam,, 1

Kell oli 3 öösel. Mu korteri uksele koputati , läksin vaatama kes see idioot on kes mind öösel segab. Ukse peal seisid kaks meest, politseinikud. Ma tervitasin neid uniselt ning me läksime kööki.Üks politseinikest ütles ,et leidsid rannast surnud mehe. ,,Kurat, miks just minu juurde tuldi?,, oli mu esimene mõte. ,, Mehe taskust leiti teie pilt, ja rannaliiva peale oli kirjutatud suurte tähtedega MIRIAM.On see teie nimi?,, Loomulikult on, mõtlesin ma kohe. Kõik oli väga kahtlane. Viieteist minuti pärast olime rannas. Mehe ümber oli palju politseinikke, arste ja veel igasuguseid uurijaid.Ma astusin vaikselt sinna kus oli mees. Lamas seal, silmad lahti, ümbertringi oli kõik verine. Mu mõtteid segas arst kes mulle ütles:,, Enesetapp, šiletiga. Arvatavasti selle naise pärast kelle nimi liiva peal on.,, Ma vaatasin kohe seda nime, MIRIAM,Suurelt.
Rannas olime me kõik vist hommikuni, igatahes oli juba valge. Sealt suundusime politseijaoskonda, kus mind küsitleti. Siis lõpuks nägin ma seda pilti mis pidi mehe taskust leitud olema, seal olin ma poes. Pilt oli tehtud umbes 2 aastat tagasi.