,,Miriam,, 5

Oli hommik. Päike paistis aknast sisse, mulle silma. Nii ilus ilm oli. Aga noh, kauaks. Kohe kui ma olin jõudnud ennast kööki vedada, et kohvi teha hakkas vihma sadama, päike kadus ära ja natuke ka müristas. ,,Normaalne, ,, ütlesin ma tõsiselt vett kiirkeetjasse pannes. Siis koputati mu korteriuksele. Ehmusin, panin vee keema, sättisin oma hommikumantlit ja läksin vaatama kes koputab. Ukse taga seisis politseinik. Ta tuli sisse, vahtis natuke ringi ja hakkas siis rääkima, nagu oleks tal väga kiire. ,, Me pole enam kaua ühendust pidanud, ,, lausus politsei ,, Ainult kaks-kolm päeva, ,, ütlesin rahulikult, käed risti seistes. ,, No, jah. Seda küll. Nüüd aga peame me teatama teile midagi tähtsat. Me leidsime teie õe ühest motellist. Ta oli vägistatud ja tapetud. Mul on väga kahju.,, Tapetud? TAPETUD??,, karjusin ma nuttes. Ma kukusin istuli. Ma ei oskanud enam midagi teha. ,, MINU ÕDE on tapetud??,, küsisin läbi nutu politseiniku käest kes mind lohutada püüdis aga see ei tulnud tal ültse välja. ,, Kahjuks.. jah. ,, vastas ta kurvalt. ,,Kuid mul on veel teinegi teadaanne,, lausus ta püsti tõustes ja oma nimesilti kohendades. ,, Nimelt saime me teada Mattiase mõrvari. ,, ,,Ma muutusin tõsiseks ega nutnud enam. Tõusin püsti ja tegin näo nagu oleks ma väga huvitatud kuid mu sisimus värises õudusest, et mind võidakse kohe vangi panna. Ja seda tehtigi.
Ma läksin oma tuppa, riideid vahetama. Seal hakkasin ma uuesti nutma. Ma ei saanud ka põgeneda, sest maja oli politseinikest ümber piiratud. Tagasi jõudes ootas see politseinik mind juba käeraudadega mis ta kohe mulle käte ümber pani. Mu kõige kardetum päev oli saabunud.Koos kahe politseinikuga läksime õue, autosse ja siis kohe jaoskonda. Mind kuulati seal üle. Nõustusin sellega, et olin Mattiase tapnud, kuid vaidlesime sellepärast, et ma ei teinud seda meelega. Mind ju sunniti. Õigesse vanglasse jõudes pidi algul minema kuskile ruumi, kus istus vastiku irvega vanamutt. Kui ma ei eksi siis oli nimesildi peal kirjas proua Frog. Ma muigasin seda silti vaadates, sest see läks vägagi tema näolapiga kokku.Istusin, ja kohe hakkas proua Frog küsima: ,, Nii proua Turner. Te olete abielus eks?,, ,, Jah olen.,, ,, Miks te mehe perekonnanime ei võtnud?,, ,, Miks ma oleks pidanud, ma ei taha mõrvariga sama nime.,, ,, Pidage meeles, et teie olete ka mõrvar.,, ,, Ma ei tahtnud seda teha, mind sunniti, miks keegi aru ei saa?,, Frog sellele küsimusele ei vastanud, vaatas ainult mingit kaustikut ning küsis edasi. ,, Kui vana te olete?,, ,, 38. ,, ,, Kas teil on lapsi?,, ,, On küll jah. Poeg,Joseph. Ta on 17. ,, ,,Väga hea. võite minna.,, Võte minna? mõtlesin ma. Kuidas saab öelda inimesele ,kes on tapnud sunniviisiliselt mehe, et te võite nüüd vangi minna. Täielik viisakuse puudumine.
Vangla oli jube. Igalpool ainult naised. Ühed naersid, teised karjusid ja kaklesid, kolmandad kõndisid ringi, selline nägu peas nagu plaaniks põgenemist.Mind saadeti oma kongi. Panin asjad voodi peale ning vahtisin ringi.
Täielik tunnete puudumine tekkis seal. Tõeline südantlõhestav masendus.