,,Miriam,, 31

,,Kurat, kell on veel 21.00. Ma ei viitsi siin istuda enam. Kolm tundi juba. Lähme kuskile kohvikusse.,, ütles Tom äkitselt, purustades meie väikese vaikusepausi, mis pärast mõtetuid teemasi tekkis.
,,Jah, see on hea mõte.,, vastasin ja läksin autost välja. Me kõndisime edasi ühele väiksele tänavale, kus iga väikese aja tagant uus kohvik meie ette ilmus.
Istusime ühte ja Tom lausus:,, Üks kohvi ja roheline tee.,,
,,Roheline tee? Sa ei joo ju rohelist teed.,, ütlesin talle.
,,Nicole, sina ei joo ju kohvi.,, vastas ta imestunult. Ahh kurat jah, ma olen Nicole ju! Ma olen Nicole! Tambi see endale peaajju sisse, Miriam! Sa oled nüüd Nicole!
,,Jajah, roheline tee mulle palun.,, ütlesin ettekandjale ja naeratasin Tomile. Edasi istusime ja rääkisime igasugustest lihtsatest asjadest, aeg muutkui jooksis, väljas läks pimedaks ja meie Tomiga rääkisime aina edasi.
,,Kuule, kell on juba pool kaksteist. Lähme tagasi.,, ütles Tom kella vaadates.
,,Jah. On aeg.,, Ma ei suutnud uskuda, et ma varastan enda kaksiku...kaksiku? Kas Tom ja teised ei märka meie sarnasust? Kas Tom ei märganud kohe, et Nicole on minu moodi?
,,Tule, läheme maja taha, seal ootab George juba meestega.,, ütles Tom, kui olime hullumaja parkalsse end ilusasti ära parkinud. Hiilisime vaikselt teiste juurde ja asusime asja kallale.
,,Tulge siia!,, sosistas mehe hääl kusagil põõsastes. Tom jooksis kohe hääle poole ja vedas mind kaasa. See oli George, kes oli viie mehega põõsa taga olevas kaubikus. Kuidas ta meid nägi?
,,On kõik valmis?,, küsis Tom.
,,KÕIK on valmis.,,,,Olgu, minge. Me ootame siin Nicolega.,, vastas Tom ja naeratas mulle. Kergendus! Ma ei peagi sisse minema. Kuigi ma pean põgenema, sest nad saavad sarnasusest kohe aru kui me kõrvuti oleme. Põgene Miriam! KOHE!
,,Tom? Ma käin korra auto juures, mu telefon jäi sinna.,, ütlesin talle ja lootsin, et ta ainult kaasa ei tule.
,,Jah, mine mine. Näe võta võtmed,, vastas ja viskas mulle auto võtmed. Ta viskab mulle sülle võimaluse minema põgeneda. Milline mees!

,,Miriam,, 30

Ma tahtsin vägagi teada, millise ime moodi me minu ära tapame. See tundus naljakas ja natuke jube. Jälle oli see hetk, kus ma ei osanud midagi teha ega öelda. Pigem peidan end voodi alla ja ei tule sealt enam tagasi. Aga elu tahtis elamist, nagu ma aru olin saanud ja ma pidin tegutsema.
,,Tom! Tom! Tee uks lahti!,, karjusin ta ukse taga viis minutit enne kui ta oma pilves kere ukse juurde vedas.
,,Mida?,, küsis Tom silmi vaevaga lahti hoides.
,,Vaata, mul on kiire...pane ennast riidesse ja lähme kõrvaldame Miriami!,,
,,Mis...miks sul nii kiire on?,,
,,Ma tahan selle ruttu ära teha. Mida varem, seda parem.,,
,,Oot oot, kõigepealt, Nicole, peame me teada saama, millises hullumajas ta on. Teiseks peame teadma, kuna ta väljas käib ja kolmandaks peame me ta kuidagi sealt välja saama. Ja sellega läheb aega.,,
,,Ma tean millises hullumajas ta on ja kuna ta väljas käib. Välja sealt saab ta öösel, mul on hullumaja kaart ja võti.,,
,,Mida? Kust sa seda tead ja need said?,, küsis Tom, kulm kortsus ja väga huvitatult.
,,See ei ole oluline.,, vastasin ülbelt.,,Mine pane nüüd riidesse.,,
Viie minuti pärast kõndisime Tomiga trepikojast alla, auto juurde. Ta kasutas seda sama lõhna mis aastaid tagasi, kui me veel koos olime. Istusime autosse: mina juhtisin, Tom istus mul kõrval. Ma ei suutnud uskuda, et ma olen jälle üks mõrvar ja nüüd teen ma vabatahtlikult koostööd Tomiga. Mul oli suur tahtmine ennast ise ära tappa. Seal samas.
,,Käime Georgei juurest läbi.,, Lausus Tom, lämmatades pika vaikuse.
,,Miks?,,
,,Temalt saab lisavarustust. Nicole, meil on kõike mida vaja, isegi infrapunakiirte prillid.,, ütles Tom muiates.
,,Lokitangid ka?,,
George elas linnast väljas väikeses majakeses, mille ees oli viis uhket autot. George kõndis meie juurde sigarett ees ja naerdes.
,,Noo, lähete lõbutsema?,,
,,Loomulikult,, vastas Tom ja võttis vastu sigareti mis George talle pakkus.
,,Tere George,, ütlesin sõbralikult muiates ja autost välja astudes.
,,Mm, tere tere Nicole. Ei ole ammu näinud. Sa Miriami juures oled käinud?,,
,,Olen,, vastasin talle ja toetasin ennast vastu autot. Tom ja George jälgisid mõlemad mind, kuid kui ma neile küsivalt otsa vaatasin, jätkasid nad oma juttu.
,,Meil on vaja ‘’õiget staffi’’.,, ütles Tom Georgile, puhudes välja sigaretist imetud tossu.
,,Ma arvasingi. Mul ei ole küll palju aega...aga tulge kaasa.,, George juhatas meid garaažini, avas seal oleva ukse ja me läksime sisse. Tuled läksid ise põlema ja meie ees oli kümneid relvi, erineva välimuse ja erineva suurusega. Tom võttis sealt paar tükki ja andis ühe mulle. Siis läksime teise ruumi, kus oli prille, mütse, nööre, vedelikke ja igasuguseid muid huvitavaid asju. Tom korjas endale kotti palju kraami ja me läksime tagasi välja.
,,Olgu, edu teile! Öösel näeme.,, ütles George ja läks majja.
,,Nii, vii meid hullumajja.,, ütles Tom, pani asjad pagasnikusse ja istus minu kõrvale.
,,Pane vöö ka peale, kui me vahele jääme, hakatakse meie tausta ka uurima ja siis tuleb järjekordne jama.,, Mina panin turvavöö peale, vaatasin talle vihaselt otsa ja ütlesin:,, Jah, ega ma viie aastane ei ole.,, Siis sättisin väiksemat sorti püstoli endale suka vahele. Ilusti, et seeliku alt seda näha poleks, see sealt ära ei kukuks ja endal ka mugav oleks. Järgmisel hetkel kihutasime juba kiirteel, mis viis hullumajja.
,,Kuidas sa tead kus see asub?,,
,,Ma käisin seal kirjanikuna. Küsitlesin hulle, et kuidas nad elavad jne. Siis sattusin ka Miriami juurde. Ma tean täpselt mis palatis ta on.,,
,,Olgu.,, Hullumaja parklasse jõudes vaatasime kella ja istusime lihtsalt autos, sest abivägi saabus ja tegevus toimus keskööl.

,,Miriam,, 29

Tahtsin tol hetkel Jonathanile midagi jubedat näkku ropendada, teda lüüa ja karjuda, et ma olen Miriam!...
Jäin aga rahulikuks ning vastasin Nicolelikult:,,Kuna? Miks me peame ta üldse kõrvaldama?,, Ei ole vahet, et ma pean mängima Nicolet, ma pean ikkagi igat deitaili teadma. Eriti kui juttu on mu poja tapmises.
,,Nicole? Mis juhtunud on? Sulle ju meeldis see mõte ja praegu on ideaalne aeg, kuna Miriamit ei ole, Tom on valmis ja mina ka. Aga sina?,, Issand jumal, ma tahtsin surra.
,,Jah, aga põhimõtteliselt ei mõista ma Tomi, tema ju on Josephi isa. Ja miks mitte kõrvaldada hoopis Miriam?,, mul ei olnud tol hetkel midagi muud paremat välja pakkuda.
,,Ei.,, oli tema konkreetne ja kuiv vastus.
,,Miks?,, oli minu kuiv ja terav küsimus tema kuivale ja konkreetsele vastusele.
,,Sest... me ei saa seda teha...,, ta vaatas tõsiselt oma jalge ette.
,,Kui sa ei saa tappa Miriamit, siis ka mitte Josephit.,, Jonathan vaatas mulle otsa, siis kuhugile kaugusesse ja ütles siis:,,Jah, ma ei saa seda teha. Ma lähen räägin Tomiga.,,
Ta tõusis püsti ja oli kadunud sama kähku nagu tulnudki.
Jälle on küsimused ja mitte ühtegi vastust. Ja elu ON keeruline. Nicole teab Tomi, Jonathani. Jonathan teab neid, George töötas koos Nicolega. Miks? Kuidas?
Jalutasin koju tagasi, maja ukse ees ootas mind mu vana tuttav, vihavaenlane, viimane inimene keda ma veel näha tahtsin: Tom.
,,Nicole! Mida sa ajad siin Jonathanile?,, küsis ta alguses kurja kuid lõpus tavalise ja sõbraliku häälega.
,,See on ju kõige õigem, sest ma arvan, et Jonathanil on Miriami vastu midagi.,, abieluettepanek, abieluettepanek.
,,Tunded?,, küsis Tom segaduses.
,,Tunded, Tom! Armastus! Halloo!,,
,, No see ei saa küll tõsi olla,, naeris Tom autovõtmeid keerutades.
,,Miks ei saa? Tema ju ei taha Miriamit tappa. Ta ise ütles mulle seda,, ma olen nii Nicole kui veel olla saab ja see hirmutab.
,,See veel puudus. Ma tahan Josephi tappa, saad sa aru.,, ütles Tom.
,,Miks on sul vaja keegi tappa? Sa oled ju nagunii juba telekas kuulus oma narkoasjaga.,, puristasin segaselt sõnu suust välja ja tahtsin ruttu tuppa minna, uks lukku keerata, voodisse peitu pugeda ja mitte kunagi enam sealt välja tulla. Sest elu on keeruline ja ma kardan seda.
,,Ta on Miriami poeg...ja ta ei meeldi mulle.,,
,,Ta on SINU poeg ka!,,
,,See ei loe. Miriam ei saa nagunii asjast teada, minul on asjast ükskõik ja teisi see ei puutu.,,
,,Josephil on perekond. PEREKOND! Naine, laps. Tal on oma elu ja tema ei tea asjadest, mis oli sinu ja Miriami vahel.,, karjusin Tomi peale ja tahtsin nutta.
,,Kus sina Josephist tead?,, oli Tom nüüd huvitatud.
,,See ei loe.,, ütlesin talle vinguva häälega.
,,Olgu olgu, see selleks. Me ei tapa Josephit...me tapame Miriami!,,

,,Miriam,, 28

,,Piiks. Nicole siin, ma ei ole hetkel kodus, jäta teade. Piiks. ,,Nicole? Palun vasta telefonile. Ma olen sind juba kolm päeva tahtnud kätte saada...sa pead tööle ilmuma. Statistika on tegemata ning George vallandati eile, kuna avastati, et ta oli olnud aastaid tagasi kuulsa narkovedaja Tom millegi, ma perekonnanime ei mäleta, käsilane. Igatahes... kurat küll VÕTA TELEFON VASTU!,,
Elu on keeruline, ebaõiglane, tobe, imelik, segane, õnnetu, raske. Ja loomulikult on kõigel põhjus. Ka sellel on põhjus, miks ma telefonile ei vastanud. Ma ei ole Nicole! Ma ei oska rääkida nagu Nicole ja ma ei oska seda tööd, mida Nicole. Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Kas väljasaamine oli tähtsam, kui see mida ma teen, kui välja saan? Jälle on palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.
On hommik, vihma kallab õues ja mina ärkan Nicole voodis...Vabana. Lähen hommikumantlis kööki, teen kohvi, lähen rõdu peale, istun toolile ja joon vihma käes kohvi. Pealtvaatajale võib see tunduda veider, aga õnneks on vihma-sajab-nagu-jumal-kallaks-ämbriga ilm ja ükski normaalne inimene ei vahi, kuidas üks ebanormaalne inimene sellise vihma-sajab-nagu-jumal-kallaks-ämbriga ilmaga rõdul istub ja kohvi joob. Mida ma räägin?
Ma olen läbimärg, George töötas koos Nicolega, Nicole on hullumajas ja Joseph? Mida ta teeb? Aitab küsimustest, läheme reaalsusesse tagasi ja kuivatame end ära.
Pärast vihmast hommikupoolikut käisin ma ümbruses ja avastasin, et palju ei olegi muutunud. Teed on samasugused, ainult paar maja ja poodi on juures. Peale pikka jalutuskäiku mõtlesin, et mul ei ole peret. Mul ei ole sõpru. Mul ei ole õiget kodu, ega ka tööd. Ma olen ilma kõigeta.Ma pean tegema oma kaotatud aja tagasi. Ja enesehaletsemine ei aita, loogiliselt võttes.
Kuna ma olen Nicole kaksik, läksin ma kirjanikuna vanglasse, nagu Nicole läks hullumajja. Kohtasin tuttava näoga proua Frogi, kes mind kui kirjanikku, sisse lasi ja mind kui Miriamit õnneks ära ei tundnud. Kõik oli tuttav. Värvid olid tuttavad, lõhn oli tuttav ja inimesed olid tuttavad. Ma esitlesin end kui Nicole Williamsit, kirjanikku kes läks vanglasse sellepärast, et tahab vanglaelust loo kirjutada. Arukas. Ma küsitlesin Kimi ja Amyt, kellega ma olin koos vanglas istunud. Nad ei tundnud mind ära ja ma ei tahtnudki, et nad mind ära tunneks.
,,Tere.,, ütles kellegi äkiline hääl mu selja taga. Ümber pöörates nägin, et see oli Mahkielija. Mida ta siin teeb?
,,Tere!,, vastasin talle Nicolelikult.
,,Mis sa, Miriam siin teed?,, küsis ta kulmu kortustades.
,,Miriam? Ma olen Nicole Williams, kirjanik.,, esitlesin end temaga kätt surudes. Mul oli halb olla ja ma tahtsin sealt minema minna.
,,Nicole Williams? Olgu, igatahes teatke, et teil on kaksik nimega Miriam Turner. Te kirjutate vanglaelust?,,
,,Jah. Kuidas te kommenteerite?,, küsisin maailma halvima küsimuse, mida on üldse võimalik vangi käest küsida.
,,LASKE MIND VÄLJA SIIT!,, hõikas Mahki üle suure koridori mulle otsa vaadates: ,,Niimoodi kommenteerin.,,
Viieteist minuti pärast olin vanglast väljas. Istusin pargipingi peale ja vaatasin järvel ujuvat luigepaari. Äkki ilmus kusagilt välja Jonathan, kes mu kõrvale istus ja ütles:,, Nicole kallis, kuidas sa mu küsimuse peale siis vastad?,,
,,Kuidas ma vastan?,, küsisin mina ehmunult, imestunult ja segaduses Jonathanilt. Nicole KALLIS?
,,No jah, ma ju küsisin, et kuna me Miriami poja Josehi kõrvaldame, Tom ütles, et tema on valmis.,,