,,Miriam,, 23

23 osa.
Kell oli 12.00 ja dr. Stump astus just siis uksest sisse, kui mina sain sulgeda William Shakespearei ‘’Pealkirjata pealkirja’’ mis oli kirjeldamatult hea ja super naljakas jutt.
,,Tere päevast, Miriam,, lausus Stump rõõmsalt
,,Tere dr Stump. Kas te ei taha ikka oma eesnime mulle öelda?,, küsisin, kaustikut käest pannes ja oma pluusivarrukat üles kerides, sest Stump hakkas mulle süsti tegema.
,,Khm...palun ole nüüd rahulik,, ütles ta, teemast kõrvale kaldudes ja torkas süsti mulle kätte.
Kui süst sai tehtud küsisin uuesti:,,Noo, ma tahaks teada teie eesnime.,,
,,Te võite mind kutsuda lihtsalt Stumpiks. See ei peaks probleeme tekitama.
Loomulikult ei tekita see probleeme. Kuidas ta loll vanamees sellest aru ei saa. Ma tahan lihtsalt teada.
,,Sa võid välja minna praegusest kuni kella viieni. Siis saad veel ühe süsti.,, ta hakkas ära minema, kuid ma hüüdsin:,, Oodake, mul on vaja paari asja küsida ja ma ei oota vastustega enam.,,
Dr. Stump tuli ehmunud näoga tagasi ja küsis:,, Mida sa teada tahad?,,
,,Esiteks, kuidas te teate Josephist. Teiseks, mis süste te mulle teete ja mis mul viga on ja kolmandaks, mis teie eesnimi on? Ma tahan neid asju teada.,, mu hääl oli tige ja sisikond ütles, et ma peaksin rahulikumalt võtma.
,,Miriam, su poeg, ma tean teda...Ma olen taga paar korda kohtunud ja ta rääkis mulle oma elust.,,
,,Miks ta mulle külla ei tule?
,,Sest...Miriam mul on raske seda öelda... ta ei taha teid näha...,, ütles ta pead langetades, kuid ta ei läinud ära. Mina aga tundsin kuidas mu süda paar lööki vahele jätab.
,,Aga kuidas on lood süstidega ja mu siin olemisega. Ma pole ju ometi hull.,,
,,Sa pead seda teadma, et sa ei olegi hull. Sa oled siin vaimuhaiglas sellepärast, et siin tehakse selliseid uuringuid mida sul vaja on. Sa minestad tihti. Enne minestamist tekib pearinglus ja iiveldus ja minestamise ajal toimub mälukaotus. Sa kaotad minestamisega rohkem ajurakke, kui peaks minestamisega kaotama. Kindlasti annam oma osa ka juurde mälukaotus. Me ei tea mis selle põhjustas ja seda me uurimegi. Sa saad rahustavaid süste, et hoida ära pearinglust ja ka minestamist. Mälukaotus on selle asja juures kõige suurem küsimärk. Sellepärast peadki sa siin olema veel kaks kuud...igaksjuhuks. Kui sa koju lähed, saad kaasa rohte.,,
Mõtlesin natuke dr. Stumpi pika jutu peale ja ütlesin siis:,, Aitähh et rääkisite, aga ma tahaksin ikkagi teada teie eesnime.,,
Stump hakkas naerma ja ütles siis:,, Pole tänu väärt, Miriam. Mu nimi on Peter. Käi täna kindlasti väljas, ilus ilm on.,, nende sõnadega lahkus ta palatist ja mina jäin sinna istuma ja vastasseina vahtima. Mõtlesin aina Peteri sõnade peale:,, ...kaotad rohkem ajurakke, kui peaks minestamisega kaotama...,,
Kuid mis sai ajukahjustusest ja hingamisteede põletikust?

,,Miriam,, 22

Eilne päev oli veider. Peas keerlesid mõtted: Kuidas Stump teab Josephi kohta? Miks Mahkijelja hullumajas käis? Ma ei usu, et ta tuleb lihtsalt mind vaatama ja miks väljapääs on nii lihtsasti kättesaadav meile...hulludele? Arutasin natuke endamisi, kuid loomulikult oli see ajaraiskamine, kui küsin endalt küsimusi mille vastuseid ma ise ei tea. Järgneval hetkel astus palatisse Stump. See ei olnud enam mingisugune ime, sest ta käib iga päev kell 12.00 ja kell 17.00 mind vaatamas. Just siis kui mul on peas keerlemas kõige tähtsamad mõtted. Üks peab kellaaega vahetama: Dr. Stump või minu aju.
,,Väljas on ilus ilm ja ma tahan, et sina ka sellest imeilusast ilmast osa saaksid.,, lausus Stump nagu väikesele lapsele uksest sisse tulles.
,,Mis teie eesnimi on?,,
,,Miks teil seda vaja teada on?,,
,,Ma lihtsalt küsin. Ma ei jõua oma mõtetes öelda kogu aeg dr. Stump ja dr. Stump,, mu jutt vajus kuhugile ära, sest ma nägin Stumpi natuke kulmukortsutavat pilku. Jätsin selle jutu ja kõndisin palatist välja. Tema mu järel. Edasise tee välja kõndisime vaikides. Ma tundsin kuidas ta mind veidra pilguga vaatab, aga mul ei olnud häbi oma küsimuse pärast. Miks peakski, ma näen ju nagu nii teda iga päev...ja tema sinatab mind. Miks ma siis ei või teada ta eesnime?! Jälle uus küsimus iseendale, mille vastust ma ei tea.
Väljas oli tõesti ilus. Linnud laulsid, päike paistis teravalt ja taevas oli paar vatjat pilve. Puud ja muru oli rohelisem kui eile. Ma istusin samale pingile millele eilegi ja vaatasin teisi inimesi.
,,Mu elu parimad aastad on tuulde läinud. Lihtsalt kuskile kadunud...ära uhutud lainte poolt, mis ei tule enam kunagi tagasi. Mu elu parimad aastad on maa sisse kukkunud ja neid ei saa kätte...,, seda rääkis kõva häälega üks mees, kõrval pingi peal. Ta istus seal, müts peas, paberid ja pliiats ühes käes ning teine käsi vehkis õhus. Ta ütles neid sõnu natuke vaikselt, siis aga järjest valjemini ja lüüriliselt. Lõpp kadus kuhugi ära ja ta vaatas mulle otsa, sest mina jälgisin teda juba ammu.
,,Terre, madam.,, ta istus mu kõrvale ja vaatas oma suurte siniste silmadega mulle otsa. Ta räägib naljakalt.
,,Tere... Kes sa oled?,,
,,Mina olen William, William Shakespeare,, ta vaatas taevasse ja siis äkki mulle otsa, tuli lähemale ja ütles vaikselt:,, Ära kellegile räägi, ma ei taha korraldada üritusi. Mis sest, et ma kuulus olen.,, Ta kirjutas veel midagi paberile. Mina aga naersin. Lihtsalt naersin ja ma tundsin kuidas mul on jälle lõbus. Teistmoodi ei saakski, ma istun ju ikkagi William Shakespearei kõrval.
,,Kui ebaviisakas minust. Mis teie nimi on?,, küsis ta härrasmehelikult.
,,Miriam, Miriam Turner.,, vastasin ja naeratasin. Sellisega tasub sõber olla, sest ta vähemalt lõbustab sind, kui väga vaja on. Kuigi samas on ka mul temast kahju.
,,Väga tore...Kas te ka kirjutate?,,
,,Mitte jutte ega luuletusi. Ma pean päevikut.,,
,,Jaaa, see on tore. Enda kohta päevikut?,,
,,Ikka jah. Kelle kohta siis veel,, tegelikult on ta väga veider.
,, Ma kirjutan juba kümme aastat luuletusi ja ka sonette, draamasid ja tragöödiaid ja ka komöödiaid.,,
,,Ohoh, palju teil neid juba kokku on?,,
,,150 sonetti, 37 juttu, millest 14 on tragöödiad, 11 draamad ja 12 komöödiad.,,
,,Issakene. Küll te ikka jõuate.,,
,,No jah, vaata... mul on annet... kui anne puudub, siis ei saa midagi teha. Isegi mitte kevadest luuletusi kirjutada. Tegelikult on kevad ilus aeg.,, ütles ta taevasse vahtides.
,,Jah...kas ma saaks lugeda mõnd sinu komöödiat? Mul praegu tuju halb...tahaks naerda.,,
,,Loomulikult, ma toon kohe. Istu ja oota siin.,, ta läks jooksuga minema ja mina hakkasin jälle naerma. Mõne hetke pärast oli ta tagasi, käes kaustik.
,,Nii, see on mu ‘’Pealkirjata pealkiri’’ mille ma kirjutasin paar päeva tagasi. Loodan, et meeldib.,,
,,Issand kui pikk,, kaustikut lehitsedes. ,,Kas sa pole mõelnud oma juttude ja sonettide väljalaskmisele?,,
,,Ma olen mõelnud aga ma ei saa neid köita, sest ma olen siin.,, ütles ta kurvalt ja vaatas mulle otsa oma puuriva pilguga.
,,No jah, kuna sa välja saad?,,
,,Kahe kuu pärast. Siis hakkab elu jälle pihta.,,
,,Ma saan ka kahe kuu pärast välja,,
,,Mõtle kui tore.,, vastas ta ja naeratas. Siis tekkis piinlik vaikusehetk.
,,Ma lähen nüüd tagasi,, lausus ta, tõusis püsti ja läks.
,,Head aega...Shakespeare.,, hüüdsin talle järgi.
,,Head aega, Miriam!,, hüüdis ta vastu ja kadus uksest sisse.

,,Miriam,, 21

,,Josephist ei ole kuulda olnud...kaks nädalat...mu poeg... Mida ma tegema pean, et temaga kontkati saada?,, küsisin dr Stumpi käest, kui istusime õues pingi peal.
,,Ma võin lasta ta üles otsida. See ei tohiks keeruline olla. Keeruline asi on ainult tema siia kutsumine.,,
,,Miks keeruline?,, küsisin kiirelt ja vaatasin nüüd talle otsa, sest taeva uurimine muutus igavaks.
,,Ta pidavat elama Euroopas...,,
,,Kust teie seda teate?,,
,,Ma uurisin natuke su elulugu ja perekonda. Josephil on naine ja poeg.,, ta naeratas mulle kurvalt ja kaastundlikult.
,,Ma olen vanaema ja ma ei teadnudki sellest...,, langetasin pea ning lasin mööda põske alla voolata ühel pisaral.
Dr. Stump jätkas kurvalt:,, Andmete järgi elavad nad Inglismaal. Ta naise nimi on Victoria ja poja nimi Oliver... ma pean nüüd minema.,, ta läks kiire sammuga ära, peas nägu nagu oleks ta rääkinud liiga palju. Ma ei saanud ühest asjast aru: Mis andmete järgi?
Ma jäin sinna pingi peale mõtlema Josephist, kes just oli 18 aastane poiss ja nüüd äkki isa ja abikaasa. Ja mina...olen kõigest sellest ilma jäänud. Tekkis ‘’mitte-keegi-mind-ei-armasta’’ tunne ja ma tulin ruttu välja sellest mõtete-maailmast, et mitte masendusse langeda. Ma olen vanaema. Kas ma olen tõesti juba nii vana?
,,Tere!,, hüüdis keegi kusagilt kaugelt. Hullumaja õu ka summutab hääli, et ka normaalsed inimesed (nagu mina) tunneksid ennast hulludena.
,,Tere Miriam,, hääl tuli seljatagant, ma pöörasin ennast ja nägin seal...
,,Mahkijelja olen,, ütles ta kõva häälega käsi laiutades. Mina aga vaatasin talle tuma näoga otsa ja teretasin.
,,Miks nii tõsine?,, küsis ta kui oli ennast mu kõrvale sättinud. Kuidas ta üldse sisse sai? Ta on ka hull otse vanglast?
,,Miks nii tõsine...hmm, ütleme nii, et ma olen hullumajas.,,
,,Jaaa...edasi?,, küsis Mahkijelja ja vaatas mulle küsivalt otsa. Kas ta oli varem ka selline loll või olin mina ka nooremana lollem kui praegu, sest nüüd ma temaga ühes ruumis olla ei taha.
,,Edasi? Miks sa nii blondiin oled? Ma olen hullumajas, kas ma pean nüüd rõõmus ja õnnelik olema?,, ma peaaegu röökisin ta peale.
,, Rahu Miriam. Ma olin ka hullumajas...Okei, väike naliii...hahaha. Mis viga on? Teised käivad siin ringi ja vahivad taevasse ega näe midagi ja ammugi ei kuule, aga sina oled siin raevus.,, rääkis ta rahulikult, oma huuleneeti kohendades.
,,Issand, sa oled täis lollakas. Mis sul viga on? Ma olen selline, sest MA OLEN NORMAALNE!,, karjusin, tõusin püsti, tegin näo, et mina ei teinud midagi ja läksin minema. Mahkijelja jäi sinna üksi kohkunult istuma. Tõsiselt kohutav on kuulata inimest niimoodi rääkimas, keda ma tean mitu aastat ja kes on olnud mulle üks parimaid sõpru...Jõudsin sisse ja jälle kõnnin selles pikas valges koridoris, millel nagu ei tulekski lõppu ja ma olen siin päris üksi. Põgeneks? Loomulikult vastaksin jaatavalt, kui ma teaks milline neist paljudest ustest viiks välja. Siin on kõik ühesugused. Hakkasin jooksma, vaatasin mõlemale poole ega leidnud ühtegi väljapääsu modi ust. Äkki tuli mul peale suur tahe siit välja saada. Jooksin ikka edasi kuni vasakut kätt oli silt: EXIT. Ma seisin seal...vastu vaatas EXIT ja uks, peas keerles mõte: Mida kuradit sa veel siin ootad? kuid juba kaugelt tuli dr.Stump oma rutaka sammuga:,, Mida sa siin teed Miriam?,, küsis ta kohkunult, peas nägu, nagu ta ei näinud mind, mis sellest, et ta kogu siia poole tuleku aeg minu poole vaatas.
,,Ma eksisin ära,, vastasin talle vaikselt ja mõtlikult, ise EXITit jälgides.
,,Olgu, tule nüüd, ma viin su tagasi oma palatisse.,, ütles Stump, võttis mul käest kinni ja hakkas mind väljapääsu juurest ära vedama.

,,Miriam,, 20

,,Abieluettepanek. Abieluettepanek. Mida? Abieluettepanek? Ma ei saa aru.,, Ma istusin jälle oma voodi peal, peas keerlesid miljonid mõtted ja teisipäev ei tulnud mitte kuidagi meelde. Miks mulle ei tulnud see meelde? Mis mul juhtus? Miks Jonathan tegi abieluettepaneku? Ma tahtsin vastusi neile küsimustele. Kuid arvatavasti ma neid ei saanud. Ei olnud Jonathani ja dr. Stump ka midagi ei teadnud. Ma tundsin ennast vägagi halvasti, kurnatuna ja tahtsin magada. Aga ma ei saanud seda teha kuna dr. Stump astus mu palatisse sisse ja see rutakas sisse astumine ei olnud üldse võõras. Ta kõnnib alati nii ja nüüd see ei tundunud enam nii halb vaid pigem armas. ,,Tere Miriam,, ütles ta vaikse häälega.
,,Tere,, vastasin ja vaatasin kuidas ta palatis edasi-tagasi kõndis.
,,See Jonathani asi, ma helistasin talle, saatsin meili...mitte midagi. Ta ei loo minuga mingit kontakti.,, ta hakkas veel midagi ütlema, kuid ma segasin vahele:,, Mis minuga juhtus? Miks ma midagi ei mäleta?,,
,,Seda on raske seletada. Su ajuga toimub midagi, mida me ei leia. Teisipäeval tegime sulle ka uuringuid, kuid mitte miski ei viidanud mälukaotusele ega minestamisele...,, ütles ta ja ma katkestasin:,, minestamisele?,,
,,Jah, Jonathani juures sa minestasid ja sul oli väike põrutus. Pea sees me midagi ei leidnud...Miriam, ma ei tea milles on asi.,, ütles ta kurvalt ja lisas:,,Ma tean, et sa pole hull. Ma tean, et sa ei vääri siin olemist aga usu mind, sa saad terveks ja üsna pea.,, ja ta läks. Ma lihtsalt seisin keset palatit ja vahtisin vastasseina, ma ei osanud midagi enam mõelda ega öelda. Ma olin nüüd rohkem mures oma tervise kui Jonathani ja tema abieluettepaneku pärast.
Möödus nädal. Jonathan tormas palati uksest sisse, lilled käes ja müts viltu peas:,,Miriaammm,, ta kallistas mind kõvasti ja pani lilled laua peale.
,,Anna andeks, et ma ei ole varem tulnud. Ma ei saanud. Aga ma tahtsin lihtsalt küsida, et kuidas sul läheb?,, küsis ta ja istus mu kõrvale voodi peale.
,,Tere Jonathan. Tahtsid lihtsalt küsida...sul oli eelmine kord ju midagi tähtsamat küsida, kui seda, et kuidas mul läheb. Sest ma arvan, et sa tead ise ka, kuidas inimestel hullumajas läheb,, olin rahulik, kuigi ma tean, et talle tundus nagu ma oleksin kuri või vihane.
,,Jah, aga...vaata Miriam, me ei saaks praegu abielluda...,,
,,Miks?,, vahele segades. ,,Asi on hullumajas või milleski muus?,,
,,Milleski muus..ja sa ei taha seda teada.,,
,,Kui ma kellegiga abiellun, siis ma peaks ikka natukene teadma, või mis sina arvad?,,
,,Aga need asjad on teistsugused. Mul on tegemis Miriam ja ma ei saa sinuga praegu abielluda. Ma tean, et see ettepanek tuli äkki aga ma tahan sinuga abielluda...aga....teeme selle natuke hiljem.,, ta tõusis püsti ja kõndis närviliselt ringi.
,,Jonathan, ma ei taha mingeid suuri saladusi. Ma pean teadma, mis on lahti. Või muidu, me ei usalda üksteist ja meie suhtest ja veel enam abielust ei saa mitte midagi.,, tõusin ka püsti ja kõndisin tema juurde.Ta vaatas mulle otsa:,, Sa ei taha seda teada. Lase lilled vaasi panna.,, andis mulle põsemusi ja läks sama kiirelt nagu oli tulnud.
Ütle siis, et siin ei lähe hulluks. Midagi teada ei saa, midagi ise ei mäleta... aga kuidas mu pojaga läheb?! Millist elu Joseph elab ja kas ta oma ema ka mäletab?

,,Miriam,, 19

Kui möödus veel üks hall ja mõtetu nädal, tundsin ma, et ma olengi nüüd hull. Peeglisse vaatamine muutus vastikusttekitavaks, sest kes ikka tahaks näha teiselpool mingit hullu. ,,Hull Miriam, Miriam Hull...jah, see sobib paremini,, rääkisin ma, ennast peeglist vaadates. ,,Kui hulluks ja nõmedaks võib veel muuta üks hullumaja ühte normaalset naist?,, küsisin natukese aja pärast kui olin istunud voodi lumivalgele tekile. Terve möödunud nädal oli täiesti mõtetu. Isegi kui toda nädalat poleks olnud, oleks asjad paremad. Nimelt ma sain teada, et ma olen siin veel kaks kuud. KAKS KUUD. See võib-olla ei ole midagi, aga mulle oli see täielik igavik.
Järgmised kaks päeva on mu mälust kustutatud. Ma ei tea, mis siis juhtus ja ausaltöeldes ma ei taha ka teada. Hommikul ärgates tundsin kohe, et midagi on muutunud ja ma ei mäletanud midagi. Kuid ma teadsin kõike muud väga hästi. Ühesõnaga: Mäluauk. Kuigi see pole mingi naljaasi, see juhtus juba teist korda ja keegi pole kindlaks teinud, et seda ei juhtu ka kolmas ja neljas kord. Aga see selleks, peale mäluauku tuli kolmapäev ja ma kõndisin jälle oma haiglaöösärgis mööda piki koridore, kus oli palju uksi, haigeid ja valgeid seinu. Ühe seina peal oli kalender. Aprillikuu oli. Neljapäeval lasti meid välja...õue. Paljud haiged ei saanud arugi, et nad on väljas aga minu jaoks oli see täielik vabadus ja üks päev olin ma ka natuke rõõmus. Linnud laulsid, soe tuul puhus ja päike paistis. Ümbrus oli ilus roheline ja korraks läks isegi meelest, et ma haiglas kinni olin. ,,See on isegi hullem kui vangla,, mõtlesin kui istusin pingi peale ja vaatasin neid haigeid ja kaugel olevaid müüre. Vanglas võisid väljas käia iga päev, ei pidanud istuma päevad otsa oma kongis, said rääkida teiste mõrvaritega ja elu oli värviline. Mite küll nii värviline kui vabaduses, kuid ikkagi värviline.
,,Tegelikult ei ole väljas kõik hullud,, ütles dr. Stump ja istus mu kõrvale ja muutis mu tuju natuke, nagu iga kord kui ma teda näen.
,,Miks te seda ütlesite?,,
,,Ma näen teie näost seda.,,
,,Olgu...ja kus need kõige hullemad hullud siis on?,, küsisin, näidates põnevust, kuigi tegelikult oli mul ükskõik.
,,Nad on kinni, kõige valgemates tubades, pehmete seinadega tubades. Nad ei käi väljas, sest nad ei mõista, et nad on väljas. Need siin, natuke isegi mõistavad, aga meil on ka inimesi, kes ei tundugi olevat enam inimesed...,,
Ta hääl muutus vaiksemaks ja lõpuks vaatas ta lihtsalt mulle otsa ja ütles:,, Mäletad, kui Jonathan teisipäeval siin, sul külas käis? Mäletad kui ta tegi sulle abieluettepaneku?,,