,,Miriam,, 27

,,Oota Miriam, enne kui sa lähed... võtmed on käekoti sisemise luku taga.,,
,,Okei. Ma ei tea kui valmis ma olen...,,
,,Sa oled väga valmis, sa harjud sellega ära.,,
,,Olgu, edu sulle Nicole.,,
,,Sulle ka Miriam.,,
Ma väljusin palatist vaikselt ja hiilides. Poole koridori peal avastasin, et mul ei ole vaja seda teha, kuna olen ju Nicole. Edasi läksin juba rutem, kuni jõudsin välja. Ma olin väljas...õues...vabaduses. Hingasin vabaduse õhku ja läksin Nicole juhenduse järgi auto juurde.
,,Ta on rikas.,, Avastasin kui vaatasin ta musta Mercedest. Istusin autosse ettevaatlikult ja õnnelikult. Võtsin roolist kinni ja hakkasin vaikselt naerma. ,,Ma olen tagasi.,, Käivitasin mootori ja sõitsin Nicole korterisse. Aadress paberil oli väga tuttav ja kui ma kohale jõudsin, nägin et see on see sama kortermaja kus elas mu teine õde Margaret. Tegelikult ma ei saanudki enam kindel olla, kas ta oli ikka mu õde. Igatahes elan ma nüüd samas majas. Möödusin vaikselt majahoidjast, proua Mauersmithist, läksin liftiga üles viiendale korrusele. Korter oli väga ilus. Uksest avanes vaade elutuppa, mis ei olnud küll suur, teiselpool oli köögiosa, edasi läks uks magamistuppa ja vannituppa. Korter tundus küll väike, kuid ta oli ilus ja armas. Elutuba oli koos köögiga ja elutoa osa juures olid suured maast laeni aknad, millest nägi ilusti vastasmaja korterisse. Need hetked ei olnud tõsi. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et ma olen äkki siin, teen mis tahan, käin kus tahan ega pea olema arstide silme all 24/7.

,,Miriam,, 26

Kellegi ära tapmine on praegu küll üks mõtetu mõte. Ma vähemalt arvan nii. Kuigi see on teostatav ja täiesti loogiline, et ma nii teha tahan. Igatahes on sama õhtu kui viidi oma palatisse endine William Shakespeare ehk siis Ashton Kutcher. On Kaks võimalust et ta häält ei tee, number üks: ta magab või number kaks: palati seinad on helikindlad. Kui number kaks, siis on küll tore, sest mul on suur tahtmine praegu lihtsalt karjuda. Karjuda kõik endast välja ja tunda ennast hästi.
Ilm on ilus. Taevas on tumesinine ja tähti täis. Kaugelt paistab majade akendest tulesid, mida jäi järjest vähemaks. Tugitool milles ma olen päev otsa istunud muutub juba ebamugavaks ja und mul ei ole. Kuna ma olen täiesti kindel et Peter enne ust lukku ei pannud, tõusin ma püsti ja läksin katsusin ust. See oli tõepoolest lahti. Kuidas küll Peter mind usaldas?See oli täiesti ajuvaba. Ma panin selga oma hommikumantli ja jalga sussid ning astusin uksest välja. Enne kui ma millegile reageeridagi jõudsin tormas mulle otsa mina ise. See mina oli Nicole, mu kaksik. Tal oli peas ärev nägu ja tõukas mu tagasi palatisse, mille üle ma just rõõmus polnud.
,, Miriam! Mul on suurepärane idee.,,
,, Räägi,,
,, Vahetame üksteist ära.,,
,,Vahetame ära?, Jah, ma istusin kohkunult oma tooli peale ja jäin Nicolet vahtima ja ootama et ta edasi räägiks.
,, Jaaaa, mina olen sina ja sina oled mina. Lihtne ja loogiline. Oled nõus?,,
,,Loomulikult olen. Kohe vahetame ära?,,
,, Jah kohe. Sina elad minu korteris, teed seda tööd mida mina, kannad minu riideid ja sõidad minu autoga.,,
,, Ja sina istud siin hullumajas ja ajad Ashton Kutcheriga juttu?,,
,, Jah, ma tahan teada millist elu elavad hullumajas olevad inimesed. Ma ei saa seda muudmoodi teada.,, Nicole paistis olevad närvis kuid ka väga ärevil ja rõõmus.
,, Olgu ma olen nõus.,, Ma saan ju välja!
,, Nii, ma olen parfüümitehases boss ja ma elan kesklinnas. Ma kirjutan sulle aadressi. Korteris peaksid sa ise kõik üles leidma.,,
,, Jah, ja siin sa lihtsalt tea, et õue saab esimesel korrusel olevatest kollastest ustest. Dr Stump ehk Peter käib vaatamas ja juttu ajamas päevas VÄGA palju ja ole sõber vastaspalatis oleva mehega. Rohte ei pea sa sööma, Peter ei ole kunagi siin kui ma rohtu võtan.,,
,, Jah okei, jätan meelde. Vahetame nüüd riided ja elud.,,

,,Miriam,, 25

,,Ma olen kuulus! MA OLEN ASHTON KUTCHER! MA OLEN KUUUULUS!,, karjus keegi lootusetult koridoris. Läksin vaatama, kes seal on. Kaks suur valgetes kitlites meest, vedamas rabelevat William Shakespearei...kellest äkitselt sai Ashton Kutcher? Kuna koridor oli pikk, karjus ta ka kaua. Oma palati juures jäid nad seisma ja William-Ashton ütles altkulmu veidi irvitades:,, Haa! Eks me kõik ole ühed artistid!,, Käsi plaksutades kõndis ta edasi oma palatisse, talle järgnesid suured mehed ja kaugelt tõttav dr. Stump.
,,Vabandan väga, et teid häiriti,, ütles Stump veidi hingeldades meie kõigi ees, kes võtsid vaevaks vaatama tulla Ashton Kutcheri hullumajja toomist. See vahejuhtum tuli kasuks ma usun. Argipäeva rutiini on selliseid asju vaja. Isegi hullumajas, kus hullud ikka röögivad segaselt. Tema aga ei röökinud midagi segast, vaid selgitas tuimade nägudega meestele, et just tema on Ashton ja et Ashtonit ei viida palatisse. Kuigi ma ei saanud aru, kuhu jäi siis William Shakespeare. Olgu, mees eelistab olla see, kes tahab, mitte see, kes peab.
Ma ei oska enam oma elu elada. Ma ei tea mida ma tegema pean, mida ma mõtlema pean. Kuidas olla, mida rääkida, kuidas rääkida, mida teha. Ma ei oska enam normaalselt elada. Ma ei oska naerda õigete asjade peale. Ma ei taha olla siin enam. Ma ei taha üldse enam midagi. Mitte midagi kui ainult vabadusse minna. Aga mida ma seal teen? Kus ma elan? Mul töökoht ka on? Elu on raske ja siin mõeldes tundub see isegi võimatult raske. Ma olen küll nõus, et las asjad lähevad nii, nagu nad lähevad. See ei kehti aga kõikide asjadega ja ma arvan, et praegu ei sobi see kohe üldse.
,,Ma PEAN...,, ütlesin endale kõva häälega tooli pealt püsti tõustes.
,,tere... Sa pead?,, tuli samal ajal sisse Peter, kes jäi mind küsivalt vaatama. Mina aga ei tahtnud teda enam näha.
,,Kas te võiksite ära minna?,, olin veel rahulik.
,,Su rohud?,, püüdis Peter teha rõõmsat nägu ja klõbistas rohutopsi.
,,Mine ära!,, vastasin ähvardavalt.
,,Rahu Miriam. Kõik on hästi,, Peter pani rohutopsi lauale ja püüdis minust kinni haarata.
,,KAS SA EI SAANUD ARU?,, karjusin, mille peale ta ehmus ja hakkas oma prille kohendama.
,,KOHE!,, karjusin veel ja nägin välja nagu õige hull. See oli ainult halb. Kuigi Peter kuulas ja läks ära. Ma teadsin, et kohe on siin need kaks suurt meest kitlitega ja viivad mu kuhugile tuppa, kus on pehmed seinad. Nagu filmis või mõnes romaanis. Mina aga tahan lihtsalt ära minna ja mitte enam Peterit ega neid tumesiniseid palati seinu näha. Hüppaks aknast alla? Või jookseks koridori peal ringi ja karjuks: HULL MEES AJAB TAGA!, siis jooksed EXITist välja ja kogu lugu? Nende küsimuste peale istusin ma tagasi tugitooli, kust olin enne püsti tõusnud ja minema tahtnud minna. Vajusin mõtteisse ja vahtisin aknast välja. Mu elu on täiesti rikutud ja seda kõike Tomi pärast. Või siis pigem minu, et ma temasse armusin. Ma pean midagi ette võtma ja seda ma teen. Igatahes, kui ma välja saan otsin esimese asjana korteri endale ja siis lähen tapan Tomi ära. Ükskõik kuidas, aga tema peab surema.

,,Miriam,, 24

Haigused haigusteks. Võib-olla mul polegi kõike vaja teada. Rohkem huvitab mind mu kaksikõde Nicole. Ta pole veel tagasi tulnud ega rääkinud midagi raamatust või muust. Ma usun, et mind huvitaks rohkem teised asjad kui raamat. Igatahes, Peter käis hommikul ja ütles, et ma kolin teise palatisse. Seal on hubasem ja suur aken, mis on väga oluline minu jaoks. Ma isegi imestan, et olen hakkama saanud ilma aknata.
,,Tere hommikust!,, hõikas Peter.
,,Tere lõunat sullegi,, ütlesin vastu.
,,Nüüd võta oma seitse asja ja lähme teise palatisse.,, lausus ta mulle, ootas mu ära ja me kõndisime mööda pikka koridori. Möödusime EXITist ja jäime liftide ette seisma.
,,Nüüd oled sa kolmandal korrusel. Seal on rohkem palateid, nad on suuremad ja hubasemad kui esimese korruse omad.,, rääkis ta lifti astudes.
,,Olgu.,, vastasin sõnu otsides. Lõpuks aga arvasin, et ei peagi rohkem midagi ütlema. Kui lifti uksed avanesid, oli erinevust kohe tunda. Koridori seinad olid helesinised ja palatiuksed tumesinised. Aru oli saada, et siin korrusel ei ole hulle. Me jõudsime minu palati juurde, mis oli peaaegu koridori lõpus. Peter avas ukse ja mulle vaatas vastu ilus suur sinine tuba. Ma ei saanudki seda palatiks nimetada. Voodi oli ühes toa nurgas. Kahel pool voodit olid tumepruunid öökapid, akna ees olid valged maani kardinad ja keset tuba oli kandiline tume laud, mille peal olid lilled, maas oli valge vaip, põrand oli tumepruun ja ühe sõnaga- kõik oli väga korras ja kena. Peter vaatas palatit, siis mind ja ütles:,, Ma jätan su nüüd siia üksi. Välja saab liftiga esimesele korrusele sõites ja siis sa edasi tead, kuhu minema peab. Head aega,, ta ei oodanud vastust, vaid läks rutuga minema. Mina seisin ukse peal ja lihtsalt vaatasin palatit, ise teistele asjadele mõeldes. Minust kõndis mööda William, William Shakespeare.
,,Tere, madam. Mis teid siia poole toob?,, küsis ta, pani oma käe mu õlale ja vaatas palatit.
,,See palat toobki. Ma kolin nüüd siia.,,
,,Aga see on ju ainult hea, ma olen su vastaspalatis,, ütles ta rõõmsalt naeratades.
,,On küll jah,, vastasin mõtlikult ,, Ma lähen nüüd,,
,,Olgu. Head aega, madam,, ja ta kadus oma palatisse ja mina enda omasse. Viskasin veel ühe ülevaatliku pilgu palatile peale ja hüppasin voodi peale. See oli pehmem. Edasi aga ei oskanud ma midagi teha, mis siis, et aknast välja oli tore vaadata. Inimesed kõndisid tänaval. Neid ei hoinud kinni hullumaja seinad, nad võisid vabalt ringi kõndida kus iganes.
,,Ühel päeval teen mina ka seda!,, ütlesin endale vaikselt.