,,Miriam,, 18

Mida ma teen? See oli ainult mõte, mis mu peast läbi käis kui olin vaadanud mida ma paberile joonistanud olin. Seal seisis kõrvitsapea, kondid, pealuu, raagus okstega puu ning kuu ja tähed. Ma ei tea kus mu mõtted siis olid. Peale joonistuse uurimist viskasin end voodi peale pikali ning mõistsin kuidas ikka ma oma elu siin põrgus raiskan.,,Tuleb midagi tegema hakata. Midagi, mis aitaks mu siit välja.,, ütlesin ma endale.,,See on täiesti teostatav, geniaalne ning vägagi arukas tegu, vähemalt...,,Teree!,, JÄLLE segas mind dr. Stump oma rutaka sisse tulemisega. KOPUTAMATA. Ta juuksed peas ning paberid käes lehvisid ning ta oli üllatavalt rõõmus. Mina jälle ehmusin ning naeratasin talle viisakusest.,, Tulin et öelda: sa oled vaba Miriam!,, naeratades. ,,Mida?,, ma ei oskanud muud öelda. ,,S-A O-L-E-D V-A-B-A.,, ,,See ei ole võimalik. Kuidas nii äkki nüüd?,, ma olin väga ebakindel, ei uskunud teda eriti kuid samas ma olin väga õnnelik ja arvasin, et temasugune arst küll nalja ei teeks. ,,Me, arstide väike nõukogu, otsustasime, et sa oled täiesti terve, nii vaimselt kui füüsiliselt.,, ,,Aga mu need haigused mis mul olid? Need läksid nii lihtsalt minema?,, ,,Sa oled terve jah.,, ,,Ma võin kohe ära minna?,, ,,Aga palun, sa oled vaba!,,
Ma jalutasin palatist välja, öösärk seljas. Koridor oli tühi ning sellepärast ma jooksin. Jooksin uksest välja, tänavale. Väljas oli nii soe ja päike paistis mulle silma...kõik oli nii hästi ning ma hakkasin õnnest nutma.MA OLEN VABA! Karjusin tänava peal...
,,Äratus...äratus, Miriam! Miriam, kas sa kuuled mind?,, tegin aeglaselt silmad lahti ning mulle vaatas otsa dr.Stump. Ta muigas ning kõndis laua juudre oma pabereid vaatama. Mina aga olin väga vihane. ,,Ma nägin und...KURAT,,

,,Miriam,, 17

Kui ehamtus oli ära ehmatatud, märkasin et, Nicole on vägagi rahulik: Ei õnnelik, et oma kaksiku leidis, ega ka tõsine. Ta lihtsalt seisis mu ees ning vaatas mulle otsa. Minul oli selline tunne nagu vahiks ma kogu see aeg peeglisse. Siis aga pani ta kingad jalga tagasi, istus laua taha, palus mul ka istuda ning hakkas uuesti rääkima:,,Ma tahaks ikkagi teada, mis jääb loo kirjutamisega?,, ,,Oot ooot, pea nüüd oma jutuga. Sa just näitasid mulle, et oled mu kaksik, ei öelnud midagi ning nüüd räägid jälle sellest loost. Mind huvitab palju rohkem rääkida meist.,, ,,Meist...mul ei ole midagi rääkida. Jah, mul on hea meel sind näha, sinuga rääkida aga mul on väga palju saladusi mis mu sees kripeldavad ning ma kardan, et kui me palju edasi suhtleme, ütlen nad sulle välja.,, ,,Saladusi. Meil kõigil on saladusi, ega see mingi ime asi pole.,, ,,Miriam, sa ei saa aru. Ma tahan, et sa saaks.,, ,,Mida nohhh! Sa sellepärast tulidki, et öelda mulle et, sul on saladusi aga sa ei taha mulle rääkida? Vabandust väga aga mul ei ole vaja seda teada.,, ,,Jah, ma tulin ainult selle pärast! (*veidi kõvem hääl* ) Kuigi ma tahan ka sinust loo kirjutada. Väga huvitav on kirjutada samasugusest inimesest nagu sa ise oled, elulugu mis erineb vägagi sinu enda omast.,, ,,Nojah, normaalne. Mina just lootsin, et saan oma õega normaalselt rääkida aga tundub, et ei saa. Aga muidu, kui tahad minust kirjutada: mu elu algas samamoodi, samas kohas ja samal ajal kui sinu omagi. Elasin kaua aega mehega, kes pärast osutus kurjategijaks ning ühel ööl kui nägi mind teise mehega, kasutas ta mind. Selles mõttes, et mina pidin tapma neid inimesi keda tema tahtis. Kui ma seda ei oleks teinud, oleks ta tapnud meie poja Josephi. Nii ma sattusin vanglasse. Vanglas olid head aastad...igatsen siiamaani vabadust, aga nood aastad olid rahulikud. Vanglas juhtus mul midagi ning ma sattusin siia pärapõrgusse. Ma ei tea mis koht see õieti ongi. Sobib?,, ,,Oehh Miriam. Mul on sinust nii kahju.,, ,,Tänan, kuigi pole vaja.,, ,,Enne kui ma lähen, siis tahtsin öelda, et mul on väga kahju mis Margaretiga juhtus. See oli küll ammu aga kui ma slelest kuulsin...tunnen kaasa.,, ,,Mul isegi ununes see vahepeal.,, ,,Head aega, Miriam.,, ,,Head aega Nicole.,,
Ta teadis midagi. Ma tean et ta teadis, sest ta poleks muidu tulnud ja ta poleks tahtnud kõike teada ega poleks rääkinud ka nii kahtlaselt. Põhimõtteliselt on mul kahju, et suhe oma identse kaksikuga ei ole just kiiduväärt, kuid samas ei nuta ka patja, sest ta tundus suhteliselt külm inimene. Isegi see kuidas ta ütles, et tal kahju on, oli ka näha, et see ei tulnud südamest.Istusin oma palatis vaikselt mõedles oma sõnadele: vanglas olid head aastad... ning mulle tundus nagu ma ei olekski vahepeal vanglas käinud. Kogu elu oleks olnud vabaduses ja siis siin...hullumajas.