,,Miriam,, 16

Õhtu jõudis kätte. Koridorist kostus dr.Stumpi ja mingi naise häält. Nad rääkisid raamatust...ei pigem raamatu kirjutamisest. Ma kuulasin väga tähelepanelikult ning äkki koputati mu palatiuksele mille tagajärjeks oli minu ehmatus ja dr.Stumpi ja selle naise sissetulek. Lisaks sellele, et ma ehmusin nende sisse tulemise pärast, olin ma üsna kohkunud ka naise välimuse pärast. Ta nägi välja väga minu moodi. Ainult juuksed olid lühemad ja ta oli minust natuke pikem (selles olid süüdi kingad). Dr. Stump sellest nagunii aru ei saanud, sest tema näoilmes ei olnud midagi kahtlast.,,Ma jätan teid nüüd kahekesi.,, ütles Stump ja läks aeglaselt palatist välja.,,Tere Miriam, mina olen Nicole Williams ja ma olen kirjanik. Kui sulle sobib siis ma kirjutan sinust loo.,, ,,Tere jah. Mis mõttes loo? Ma pole ju mingisugune kuulsus kellest võiks loo kirjutada.,, ,,Ma tean aga ma kirjutangi romaane tavalistest inimestest, kellel on raske elu.,, ,,Mul ei ole midagi öelda peale selle, et ma istusin vangis ja enne vanglat oli mul haige elu, mida keegi endale ei taha. Kogu lugu.,, Nicole hakkas naerma ning ütles siis:,, Ma arvan, et teie elus on nii mõndagi huvitavat, mida kirja panna ja siis raamatuna välja lasta.,, ,,Miks te seda arvate? Te näete mind esimest korda ja ei tea minust midagi.,, ,,Ärge arvake nii,, ütles Nicole ja tõmbas peast paruka. Tal olid samasugused juuksed nagu mul ja kui ta kingad jalast võttis oli ta sama pikk. Ta on mu identne kaksik!

,,Miriam,, 15

Jonathaniga oli seal haigla koridori pingi peal üsna jube istuda, sest ta nägi välja nagu minestaks kohe. Tundus nagu ta ei leidnud sõnu kuidas ennast väljendama peaks. Mina lihtsalt istusin ja ootasin kuni ta rääkima hakkab aga tundus nagu ta ei teegi seda.,,Tead, ma ei oska seda sulle kuidagi öelda. Ma ei tea mida sa siis teed ja sellepärast ei tea ma kuidas alustada.,, Nüüd jäi ta vait, toetas küünarnukke põlvede peale ja kattis näo kätega. Lõpuks sai mul villand ja ma ütlesin:,,Noh? Ma ei viitsi enam oodata. Kas sa ütled või ma lähen kohe siit minema. Mul on paremat ka teha kui siin oodata.,, ,,Mida paremat teha?,, ,,No näiteks, lähen oma palatisse ja viskan voodi peale pikali või siis jooksen mööda koridori ringi ja otsin uksi kust välja saab. Lihtne ja loogiline. Mis mul muud ikka teha on.,, Jonathan vaatas mulle otsa nagu arvaks, et ma olengi siin nüüd hulluks läinud. Ma olin suhteliselt väsinud ja lolli näoga. Ta ei kavatsenud mulle ikka veel midagi öelda ja sellepärast jalutasin ma minema. Järgi ta mulle ei tulnud. Järeldus: Ei olnudki midagi tähtsat.

,,Miriam,,14

,,Äratus Miriam,, doktori esimesed sõnad olid need, kui ta mulle palatisse sisse astus, kuigi mina olin juba üleval. Olin üleval ja valmis uuringuteks. Valmis ka millekski muuks... . Nii tore oli palatist välja saada ning näha mis koridorides toimub. Kõndisime doktoriga kõrvuti. Ta vist usaldas mind ja arvas, et ma ei jookseks nagunii ära. Ega ma ei teinudki seda, ma vahtisin kahtlaselt ringi ainult sellepärast, et mul oli ebamugav olla selles haigla öösärgis. Nii öelda uuringuruum oli avar, ilus ja suure aknaga. Nii vabastav tunne oli vaadata väljas kõndivaid inimesi, teades, et ma kunagi tegin ka ise seda. Mul oli eriliselt haige tunne. Järjekordselt segas mind arst, nagu arvata oligi. Istusin toolile ja arst hakkas rääkima:,, Nii, mina olen doktor Travey ja teen sulle paar testi, mis näitab mis sul viga on või kas sul on üldse midagi viga.,, Noogutasin ning sain ette paberi, kus oli 40 küsimust minu kohta (nagu ma ei teaks mis värvi mul silmad on), poliitikast, ajaloost ja isegi selline kõsimus oli et: Mitmes sajand praegu on? Mul ei ole mälukaotus. Vastasin, arsti imestuseks, kõigile küsimustele õigesti. Igatahes ei saa ta enam kahelda, et ma koolis pole käinud. Ma ei tahtnud seal enam olla. See uuring oli minu jaoks mõttetu, arsti jaoks vist mitte, sest ta vaatas seda paberit tükk aega ja siis mulle otsa. Nii mitu korda. Ma muutusin juba närviliseks.,, Te võiksite siin veel natuke aega olla. Juba paranete.,, ,,Juba paranen?,, ma olen juba natuke vihane. ,,Mul pidi olema ajukahjustus ja hingamisteede põletik, ja teie teete siin ainult mingi testi, kus küsitakse mis aastal Columbus sündis. See pole normaalne. Ma nõuan, et mind kohe siit välja kirjutatakse, sest ma tahan minna HAIGLASSE, kus tehakse normaalseid uuringuid!,, karjusin ma Travey peale. Tema aga vastas rahulikult ja ükskõikselt:,, See on haigla. Just täpselt sinusugustele, kes ei tea, kuidas arstiga rääkima peab.,, Nüüd olin ma vihane, et oleks võinud talle kõrri karata aga üritasin jääda normaalseks. Saatsin talle vihase pilgu ning läksin sõnagi lausumata ja ust paugutades sealt ‘’uuringuruumist’’ välja.Kohe kui ma sealt välja sain, arvasin, et nüüd jooksen kuhugi...ükskõik kuhu, lihtsalt et välja saaks. Kuid keegi segas vahele ja see oli Jonathan. Ta naeratas mulle armsalt ning kallistas. Ma ei jõudnud reageeridagi, seisin lihtsalt kohkunult ning ootasin kuni ta mind lahti laseb. ,,Tere Miriam.,, Ta vist ei oskanud midagi muud öelda. ,,Tere Jonathan. Pole ammu näinud. Kuidas läheb kah? Mahkijelja on vanglas juba tagasi? Väike iroonia ja hea olla. ,, Ei ole tõesti. Läheb kah (mujale vaadates), ma ei tööta enam vanglas.,, Ta tundus üsna tõsine ning ei tahtnud enam kuidagi naeratada ega mulle otsa vaadata. ,,Ooo, kas tõesti? Ja kus sa siis nüüd töötad?,, olin ma uudishimulik, me istusime pingi peale ja ma imestasin, et ühtegi arsti ei tulnud mind minema viima. ,, Miriam, ma pean sulle midagi üles tunnistama, mis mind pikka aega juba piinab.,,