,,Miriam,, 13

Õhtu venis väga aeglaselt. Ma istusin oma voodi peal, jalad kaisus ja närisin küüsi. Mul oligi juba peaaegu tunne et olen hull. ,,Ei, nii ei saa. Ma pean midagi tegema,, ütlesin endale ja tõusin püsti. Kui ma olin natuke aega palatis ringi kõndinud, otsustasin põgenda. Tegelikult oli veel teinegi võimalus. Näidata arstile et ma olen normaalne, kuid iga kord kui ma teda nägin läksin ma närvi ja käitusin nagu lollakas. Igatahes, ma olin otsustanud põgeneda, kuid mul oli üks takistus ees. Uks oli ju lukus, see oli elementaarne et uks lukus oli. Väljasaamine paistis vägagi võimatu... Äkki tormas minu ehmatuseks sisse mu kallis ja lugupeetud arst kes mind jälle närvi ajas. ,,Tere Miriam,, see tuli väga lõbusalt. ,,Kun ma välja saan?,,oli mu kiire küsimus. ,,Hmmm, Miriam vaata, me ei tea mis sul tol päeval vanglas juhtus, seega ei tea me kuna sa siit välja saad. Ma arvan et sa oled siin kaua. Uuringud kestavad kaua.,, ta hääletoon läks vaiksemaks ning ta vaatas jälle oma pabereid mis tal käes olid. ,,Uuringud? Mis uuringuid tehakse hullumajas? Ma tahan siit välja saada ja minna normaalsesse haiglasse, mis poleks mingi hullumaja sest ma pole hull. Saite aru?,, (MIDA MIRIAM, arsti peale ei karjutaaa! kisendas mu sisimus.) ,,Miriam, rahune, hullumajas tehakse ka uuringuid. Natuke teistsugusemaid kui tavalises haiglas.,, ,,Milliseid uuringuid mulle tehakse siis?,, ,,Ma ei saa öelda..,, ,,Mul on õigus teada mida minuga tehakse.,, ma olin jube vihane aga tundus et arstil oli ükskõik, ta oli ikka oma tuima näoga.
,, Homme tehakse teile uuringud ja siis me saame teada kui kaua sa siin olema pead.,, AAHH, ma olin nii vihane. Kas ta ültse kuulis ka mind? ,,Jah, olgu.,, vastasin ma ainult. Ma ei tahtnud ta peale enam karjuda.
,,Igatahes, homme saab palatist välja.,,

,,Miriam,, 12

Ma ei saanud arstile midagi öelda. Nii raske ja segane tunne oli. Ta kõndis seal tühjas ruumis natuke ringi ja rääkis teise mehega, Jonathaniga. Ma ei tundnud teda kohe äragi, tal olid vabaajariided seljas ja peas nokamüts.
,,Doktor, see nädal mis ta siin on olnud, on näha muutusi?,, küsis ta arsti käest, nad ei märganud et ma olin ärganud ja ma kuulsin mida nad rääkisid. ,,Muutusi ei ole märgata. Ma arvan et ta peab siia veel jääma, kauaks. Teda tagasi vanglasse saata on ohtlik. See mõjub nii talle kui ka teistele halvasti.,, Halvasti? Mis minuga lahti on?
,,Kui kauaks ta siia jääb?,, ,,Praegu on ta sisse kirjutatud kaheks kuuks aga ma kardan et kaks kuud on liiga vähe.,, ,,Ohh. Ni kahju temast, ta oli nii elujõuline ja tore. Ma poleks uskunud et temaga nii juhtub. Aga olgu, ma lähen. Nägemiseni.,,
Arst jäi üksi sinna, proovisin rääkida aga ei midagi. Siis läks ta ära ja jättis paberid ühe ja ainsa laua peale mis ukse kõrval oli. Kuulasin kuni sammud kadusin, tõusin siis püsti, pea küll tuikus natuke aga muidu oli kõik kahtlaselt korras. Mul oli väga imelik tunne. Vaatasin pabereid mis laua peal olid ning lugesin.
,, Miriam Turner. Diagnoos: Lühiajaline mälukaotus, korduv ninaverejooks, ajukahjustus. Põhjus: Teadmata.
Armas jumal, mis mul juhtus?,, Ma panin paberid oma koha peale tagasi, istusin voodi peale ja hakkasin nutma. Istusin seal kaua aega ja alles siis tulin selle peale et nutmine ju ei aita. Midagi peab tegema. Just siis tuli sisse arst. Ta jäi ukse juures ehmunult seisma, nagu oleks vaimu näinud. ,,Te ärkasite.,, rääkis ta väriseva häälega. ,,Doktor Stump, tere. Kuna te ärkasite?,, ta surus mu kätt. ,,Tere, ma ei tea, teil siin ju kella pole.,, vastasin ma suhteliselt ülbelt, kuigi mul polnud see plaanis. ,,Kus ma olen ja miks mul on mälukaotus? Mis minuga juhtus? Ma ei mäleta mitte midagi mis mul vanglas juhtus.,, ma rääkisin väga kiiresti ja arst koguaeg noogutas, näris oma pastakat ning vahtis maha. ,,Sa siis lugesid diagnoosi...mälukaotuse põhjust me ei tea, see tuli liiga äkki ja te minestasite vanglas. Arvatavasti suure peavalu kätte. Aga teie haigused, need lihtsalt ilmusid kuidagi välja ning me uurime neid ja sellepärast oled sa siin. See muide on haigla, erakorraliste haiguste haigla.,, See oli väga pikk ja segane jutt minu jaoks tol hetkel, õnneks sain ma kõigest aru. ,,Erakorraliste haiguste haigla? Ma pole sellisest haiglast kunagi kuulnud.,, Arst oli natuke aega vait ja siis lausus:,, Ma ei tahtnud teid segadusse ajada aga... õigemini on see rahvakeeles hullumaja.,,
,,Hullumaja? HULLUMAJA. MA OLEN HULLUMAJAS?,, karjusin ma arstile. Ma ei suutnud seda uskuda et MINA olen hullumajas, selliseid asju juhtub võib-olla teistega, aga mitte minuga. Mitte minuga.,, Ma ei ole ju hull?,, ,,Ei ole jah, aga kui te sedasi edasi karjute siis võib teile juba hull öelda.,, ,,Vabandust.,, ma istusin voodi peale tagasi, (ma vahepeal jõudsin juba püsti tõusta ja ringi kõndida) ja hakkasin uuesti nutma. ,,Mul on väga kahju. Ma pean nüüd minema.,, ning ta läks, jättis minu sinna üksi nutma.

,,Miriam,, 11

Ärkasin järgmisel hommikul väga vara, mu pea valutas ning ma ei saanud hästi kõndida. Ma läksin pitšaamas kongist välja ning kõndisin seal tuikudes edasi.Peavalu läks suuremaks, mu silme eest läks uduseks, hääled muutusid järjest vaiksemateks ning kaugemateks, pilt läks veel udusemaks, ma koperdasin millegile otsa ja järsku... ma vaatasin kuidas kaks vangivalvurit mind kanderaami peale tõstsid, maailm oli ikka veel udune, hääled olid veel kaugemad ja ma ei saanud mitte midagi öelda. Kõik toimus justkui aegluubis.
Äkki paistsid mulle silma eredad tuled kuid nende valguse varjas ruttu ära mustanahaline suur mees kellel oli sinine kittel seljas, kaelas kuuldetoru ja käes paberid. Ta vaatas mulle otsa ja hakkas rääkima:,,Tere, lõpuks ometi. Valutab sul kuskilt?.. Kuuled sa mind? Miriam? Miriam kas sa kuuled mind?.. Kas sa tead mis tänane kuupäev on?,,
Ainus mõte mis mul tol hetkel peas ringi käis oli:,, Mis juhtus?,,