,,Miriam,, 10

Kiri seisis kinnisena kaks päeva. Kolmanda päeva hommikul otsustasin ma selle lahti teha. Kiri ei olnud väga pikk aga see ajas mul paar suurt pisarat küll välja. Kirja saatis Joseph, mu poeg. Ta andestas mulle, või tähendab, uskus mind et ma ei teinud midagi. Need paar ilusat lauset liimisid mu südame killud jälle kokku ning mul oli tuju kohe 90% parem. Nüüd jäi veel üks asi või õigemini...inimene, Jonathan.
Ma sain endale jälle uue vangikongikaaslase. Nendega on mul aastate jooksul küll palju jamasid olnud, kuid ma lootsin et see naine on normaalne. Tal olid mustad poolpikad juuksed, juuste sees olid valged triibud, pruunid silmad, kaelas oli tal ristiga kaelakee ja seljas roosa pluus. Algul tundus ta väga ülbe ja vihane, kuid kui ma end temale tutvustasin, oli ta väga tore ja sõbralik. ,, Tere, ma olen Miriam, ma loodan et sina enesetappu ei tee ega lõikuma ei hakka.,, Ta hakkas naerma ning vastas:,, Tere, ma olen Audrey ja ma ei tee midagi sellist. Ma luban.,,
No vähemalt esmamulje oli hea.
,,Kui kaua sa siin oled juba?,, küsis ta. ,,Noo, kaua. 8 aastat vist.,, ,,Kui vana sa oled siis? Näed ni noor välja.,, ,,Ma olen 46 ja enda meelest ma vananen just ruttu.,, Just sel hetkel astus kongi ei keegi muu kui Jonathan. ma oleks arvanud , et selles eas ei armu enam nii aga ma sulasin, mu süda sulas. Viimati sulas ta siis kui ma Tomi kohtasin, see oli umbes 25 aastat tagasi. Vaikuse hetk mu ajus. Ja siis tagasi Jonathani juurde, kes seal juba tükk aega seisab.
,,Kas uus kurjadegija on ennast ilusti sisse seadnud?,, küsis ta veniva ja ilusa häälega. ,,Jah, on.,, vastasin ma talle kähku ja kohmakalt, kuigi ma ei tahtnud seda teha. Ma käitusin nagu pubekas. Audrey sai ka sellest aru ja kui Jonathan oli kongile pilgu peale visanud ning ära läinud, toksis Audrey mind õlaga ning kergitas kulme.
,,Lõppkokkuvõttes läks see päev üllatavalt hästi, mida iga päeva kohta öelda ei saa,aga ei tohi hõisata, ei tea mis homne päev toob. Head ööd, Audrey.,, ,,Head ööd, Miriam.,,

,,Miriam,, 9

Ma alguses arvasin, et sisse tuleb vangla läänetiiva ülem. See tumepruunide ning krässus juustega lühike ja tugev naine Marie .Ta käib alati vange vaatamas kui need teise kongi kolivad, kuigi talle see ei meeldi, seda on näost näha. Aga sisse astus hoopis üks vangivalvuritest. See sama valvur kes mulle naeratanud oli. Ta seisis ukse juures paar pikka ja venivat sekundit ning siis lausus:,,Tere, ma olen Jonathan.,, Ma tõusin voodi pealt püsti, ta surus mu kätt. ,,Ma olen Miriam,, laususin ma vastu. See kõik kestis mõni sekund, aga minu jaoks oli see igavik. tema soe käsi ja soe naeratus ja soojad silmad. Lõppkokkuvõttes, ma armusin.
Kui me lõpuks olime üksteist tutvustanud ja käed lahti lasknud rääkis ta mulle kuhu uude kohta viidi puhtad linad ja andis mulle kirja. Jonathan ütles vaid:,, See kiri on kellegilt kes teid väga armastab. Vähemalt ta ise ütles nii. Head päeva,, ning ta lahkus, jättes kirja lauale, mida ma ei julgenud lahti teha.
,,Kellegilt, kes mind armastab?!,,